Kass, kes kõnnib omapäi

Õpingud alaku

2012-02-15T18:54:00.002+02:00

Algasid õpingud Eesti lõunapealinnas kutsekoolis kondiitri erialal. Olen tänaseks käinud koolis juba kolm täisväärtuslikku päeva ning tunnen end seni nagu lehm esituledes. Ainuke vahe on selles, et silmad vajuvad suurest unest kissi mitte suureks nagu klaasipõhjad, sest varajase ärkamise harjutamine võtab veel aega. Aga üldiselt on hästi põnev ja õige tunne ka lisaks kõigele (samas see tunne on mind mõnikord ka petnud). Ma olen nii palju mõelnud, mida siia kirjutada, aga nüüd ei oska kuidagi seda kõike kokku võtta. Ühesõnaga. Lood on nii, et olen sattunud täiesti uude ja huvitavasse maailma. See kool on täis lapsi, kes õpivad igapäevaselt asju, mida täiskasvanud teevad. Kui meil on söögivahetund, siis on meil võimalik valida söökla, restorani ja kohviku vahel, kus toidu on valmistanud õpilastest kokad-kondiitrid-pagarid, kes neid ise ka koha peal müüvad. Restoranis on õppijatest kelnerid, kassa taga õppuritest klienditeenindajad. Kool ongi üks suur multifunktsionaalne teenindusasutus. Iluosakonnas saad lasta juukseid lõigata või maniküüris käia. Kui koju sellist ja sellist lauda vajad, siis tisleritelt saab seda tellida. Kui auto on katki, siis autotehnikud oskavad aidata. You name it. Õpetajad on seni olnud kõik väga meeldivad inimesed, küllap neil on ka tavalisest keskkooli õpetajast veidi suurem empaatiavõime. Ja kui kõik kokku võtta, siis olen ma äärmiselt positiivselt meelestatud.

Ja ega siin aega ka raisata. Teisel õppepäeval valmistasime kondiitri tehnoloogia aines Nööbi küpsiseid. Ja tõesti oli, mida õppida! Polegi päris nii, et vahusta muna, suhkur ja jahu ja küpseta nii palju selles kuumuses. Ongi igale asjale peen tehnika, et saada seda õiget! Ja nii nad ka välja kukkusid!

Ja kui midagi lõpueksami kohta räägitakse, siis mainitakse ikka ja alati Kevadlille küpsist ja Moorapead. Kevadlille küpsiseid tegime juba teisel õppepäeval! Ja olidki nagu päris (loomulikult saab veel paremini)!

No mis nii viga koolis käia - eks ise peab ju proovima, kas tulid ka välja :)

Ewan McGregori maraton

2012-02-12T12:09:00.002+02:00

ahhhh

Oh sina paha paha inimene. Vaatasin täna "The Men Who Stare At Goats" (milline veider veider film) ja siis "Angels & Demons", mida olin varem ka näinud, aga ma ei mäletanud selle filmi lõppu. Kohatu oli näha teda "paha" rollis. Hakkasin üldiselt "Perfect Sense'st" (2011) taha poole minema. Skoor on hetkel: "Perfect Sense", "Beginners", "Ghost Writer" ja siis tänased filmid (ja tõsielu motikasarjad "Long Way Round" ja "Long Way Down"). Ja peab tõdema, et on väga lahe, et ta valib endale sellised tavatud filmid. Klassikalised rollid, aga tavatud filmid. Natuke ulmelist, natuke elulist. Kui ma ta kunagi enda jaoks "Moulin Rouge'st" leidsin, siis ta meeldis mulle kohe. Aga nüüd ma vist täiesti jumaldan teda. Enne ma lihtsalt jumaldasin Heath Ledgerit. Ja varsti on plaanis Star Wars'i sari. Loodame siis, et kanaleid kinni ei panda :)

On ikka jubedus küll

2012-02-11T02:05:00.001+02:00

Tulin eile bussi pealt maha ning seadsin sammud läbi kunagise pargi kodu poole. Rada sealt üldiselt ei lähe, aga lume sisse oli see justkui tambitud. Minu ees läks üks vanem mammi. Üritasin temast nii muuseas mööduda, et kiiremini mööda rada minna, aga siis taipasin, et see on üsna libe. Keerasin ümber ja küsisin, kas ma saan teda äkki aidata (kallak oli). Ta esialgu ütles, et tal ei ole täna kotte. Siis nägi kallakut ja ma ulatasin talle käe. Seejärel mõtlesin, et oleks imelik kui kohe minema kihutaksin ja hoidsin temaga ikkagi enamvähem ühtlast tempot. Aga nagu ikka, siis tahavad võõrad ja eriti vanad inimesed mulle oma elulugu rääkida. Mõtlesin, et juba jälle kui selgus, et tahab ainult ühte seika rääkida. Rääkis, et oli näinud reklaami Sõbra Maximast, kust saab odavat lõhet (Sõbra Maxima asub Karlovas, meie sellel hetkel Raadi taga otsas, 2 linnaosa nende vahel). Olid siis oma härraga sammud sinnapoole võtnud kui kassas selgus, et rahakotti pole ei kusagil. Siis kadus mul hetkeks järg ära, aga kui ma õigesti aru sain, siis härra jäi täis korviga sinna ootama ja memm tuli koju vaatama, kas see on ehk seal. Aga et kui ei ole, siis on ära varastatud. Mõtlesin too hetk, et kindlasti vedeleb kodus kuskil, vanainimeste asi. Õhtul aga näitas Madis mulle mingit uudist, kus üks neiu kirjutas rahakotivargusest Sõbra Maximas. Sel samal päeval! Ilmselt tegutses seal siis üks järjepidev tööline! Hirmus kahju, vanainimesele juba niigi jube kui rahakott pinsiga läinud, rääkimata sellest, et kasutult pool päeva bussiga ühest linnaotsast teise triivida.

Mõned pildid, ikka ja jälle söögist

2012-02-09T21:22:00.001+02:00

Kui ma mingeid raamatuid kogun, siis on need kokaraamatud. Ja selgub, et jälgin roosat liini :)

Selle nädala teos on pesto. Valmisid nuudlid pestoga, mida nii väga Jana Gusto ajast igatsen; ja pokkeriõhtule valmistasin seekord ahjus ciabattat pesto ja tomatiga.

See pilt jääb mulle igaveseks neelusid tekitama. Sellenädalased nuudlid pestoga.

Üldiselt on hästi kiire koguaeg. Järgmisel nädalal algab koolipõli jälle. Ootan seda hirmsasti hirmsasti!

Käik mineviku suunas - bussiga kooli

2012-02-06T09:42:00.001+02:00

Õnneks on juhtunud kõige selle külma ja halva juures (auto aku on tühi) ka midagi positiivset. Olen nüüd nädala teise pooleni vähemalt jalamees, sest auto osas jääme ootama soojemaid päevasid. Ning nädalavahetus pidi lausa midagi nullilähedast tooma. Sirli on sellel nädalal oma autoga Tallinnas, mis tähendab seda, et see variant, et Sirli meid aeg-ajalt koju viiks või sealt linna tooks, jääb ka ära. Põlla peal elamine annabki siis näpistades tunda kui autot kasutada ei saa. Bussipeatus on meie kodust rahulikult jalutades 15 minuti tee kaugusel, üldiselt jalutab kesklinna 35-40 minutit. Ja loomulikult olen sellel nädalal hästi palju tööl (mida ma muidugi ise soovisin), lisaks asub esmaspäevane ja kolmapäevane peaaegu et südaöine trenn veel viietuhandendas kohas, kuhu bussid eriti tihti ei jõua. Niisiis ostsin endale üle pika aja Tartu 10 päeva bussipileti telefoni teel. Küll mõtlesin, et ehk see ligi 8 euri maksev pilet väärib hoopis jänest sõitmist, aga kuna neid sõite on nüüd tõesti palju, siis läksin siiski turvalist teed pidi. Ja ohhoo imet! Automaatvastaja ütleb: "Soodustus andmebaasist kontrollitud. Te tellisite 10 päeva pileti, hinnaga 3,90€", mistähendab seda, et olen nüüd jälle õpilane (ja mitte ÜLIõpilane) ja saan täiel rinnal nautida soodustusi!

Kondiitrikooli sissesaamist tähistav banaani-toorjuustu kook küpsise põhjal

2012-02-05T13:10:00.001+02:00

Jah, nüüd olen ma ametlikult alustamas uut etappi oma elus, mille käigus peaksin saama selgeks kõik Eestis vastaval alal töötamiseks vajalikud põhitõed. Lähen kondiitriks. Samm lähemale ühele unistusele. Ootan väga suure põnevusega!

Aga hetkel olen hoopiski Tallinnas. Võtsin raamatu ka kaasa, teadsin kohe, et tekib mingisugune vajadus midagi küpsetada. Ema ka alati väga ootab minult kooke. Koogi ma tõesti tegin, aga seekord on kook küpsetamata. Vajas ainult külmas seismist. Paari tunni pärast oli juba täitsa hea, aga tegelikult oli järgmisel päeval kõige õigem tekstuur. Valmistasin banaani-toorjuustukoogi... LOE EDASI

Ma olen alati mõelnud/öelnud

2012-02-03T11:19:00.001+02:00

et mulle ei meeldi James Blunt, sest mulle ei meeldi tema hääl. Et tema lugusid võiks keegi teine laulda. Näiteks nii:

Hah

2012-01-29T22:23:00.002+02:00

Tegin just ainult endale õhtusöögiks oma peaga ja suhtudes väga loominguliselt oma külmkapi sisusse IMEHEA quiche'i! Võiksin isegi postitada retsepti ja pildid, aga ma arvan, et see quiche on nii klassikaline asi, et seda pole vajagi siia, kõik oskavad juba ise teha või nami-namist otsida. Pealegi - nagu varemgi olen tõdenud - quiche'i tänuväärsemaid omadusi ongi ju see, et viska sisse kõik, mis kapis leidub (täna nt suvikõrvits, õhukesed porgandiviilud jms). Ma arvan, et üks edukuse saladusi oli see, et mul oli muretainast suhteliselt vähe alles, mistõttu pidin selle maksimaalselt õhukeseks litsuma, et ta mu jõuluvana toodud quiche'i vormi äärteni ulatuks. No nii nämm!

Õe soovitusel

2012-01-25T13:40:00.003+02:00

Kui Saksamaal käisime siis lugesin tripi ajal läbi mu kodu riiulitele vedelema jäetud raamatu "Minu Mongoolia". Sellest ajendatuna soovitas õde mul vaadata lühidoksarja "Long Way Round". Esimese asjana mõtlesin, et kuidas ma seda näinud juba ei ole, sest minu üks pikaajalisi lemmikuid Ewan McGregor on see, kes seal üks kahest seiklejast on. "Long Way Round" on kvaliteethuumorit ja real seiklusi täis sari sellest, kuidas Ewan McGregor ja tema sõber (samuti näitleja) Charley Boorman otsustavad ette võtta kolmekuulise mootorrattareisi Londonist New Yorki Aasia kaudu. Sisuliselt Londonist Ida-Euroopa lõunapoolse osa kaudu Kasahstani, sealt Mongooliasse, Venemaale, Alaskale, Kanadasse ja siis NY. 10 kolmveerandtunnist osa. Ja ta on niiii ilus! Väga, väga soovitan vaadata!

Mõned vahvad tõed (vt punkt nr 2)

2012-01-24T12:19:00.000+02:00

1. Miski ei ole nõmedam kui see moment kui avastad keset vaidlust, et Sina oled asjast valesti aru saanud.

2. Võiks eksisteerida font sarkasmi väljenduseks.

3. Halbadest otsustest sünnivad head lood.

4. Ei või eales kindel olla, millal see ründab, aga mõnikord tekib töö juures moment kui Sa mõistad, et sa ei kavatse terve päev mitte midagi ära teha.

5. Kas me võiksime kõik ignoreerida seda, mis tuleb pärast Blue Ray'd? Ma ei tahaks oma kollektsiooniga uuesti alustada...

6. Jube vastik on kui jõuad telefoni vastu võtta kõige viimase tirina ajal (halloo? mh!), aga kui kohe tagasi helistada, siis annab 9x tooni ja läheb kõneposti. Mida Sa teed kui ma ei vasta? Viskad telefoni maha ja jooksed minema?

7. Ma vihkan kui ma lahkun kodust hea väljanägemisega ja siis ei kohta kedagi erilist päeva jooksul. Milline raiskamine...

8. Google Mapsil võiks olla "vältida getot" valik.

9. Mõnikord vaatan ma filmi, mida olen lapsepõlves näinud ja avastan üks hetk, et ma ei saanud tookord midagi aru.

10. Olen alati kergelt hirmunud kui ma väljun Word'ist ja see küsib mu käest, kas ma sooviksin muudatusi salvestada kui ma pole oma kümnelehelise tähtsa kirjatüki juures ühtegi muudatust teinud.

11. Kui mitu korda on ikkagi viisakas küsida "Mida/kuidas?" enne kui pead lihtsalt noogutama ja naeratama, kuigi Sa ikka veel ei saanud aru, mida Sulle öeldi?

12. Mulle meeldib seda sorti kamraadlus kui terve pikk rida autosid on otsustanud ühiselt ja kangekaelselt mitte vahele lasta seda jobu, kes üritab kõrvalreast ette poole trügida. Püsige tugevad, õed ja vennad!

Lugu sellest, kuidas päev otsa diivanil veeta ehk mõned filmisoovitused

2012-01-22T23:53:00.003+02:00

Need 4 filmi, mida ma järjest kudumise saateks vaatasin, olid sellised:

Jane Eyre 2011, Mia Wasikowska, Michael Fassbender - veel üks taaslavastus teosest, mis mulle meeldis. Film oli ka põnev, aga peamiselt seetõttu, et ma enam täpselt ei mäletanud, mis seal kuidas juhtus. Mõnus vaadata, mitte liiga depressiivne ja ilus mees.

Red Riding Hood 2011, Amanda Seyfried, Lukas Haas - ma üldiselt pole selle naisnäitleja väga suur austaja (peamiselt seetõttu, et ta tundub mulle päriselus sellise tüdrukuna, kelle rolli ta "Mean girls'is" mängis), aga mul oli soov vaadata midagi muinasjutulikku. Huvitav, aga mitte üleliia kaasahaarav ümberjutustus Punamütsikesest.

Kolmanda filmi ajaks sain ka korterikaaslase televiisori ette. Ülejäänud filmide ajal nii kass, Madis kui Sirli magasid.

One day 2011, Anne Hathaway, Jim Sturgess - olin ilusa lõpu teemasse klammerdunud, et sai veidi kohkuda selle filmi teises pooles, aga üldiselt jällegi tore vaadata. Üsna eluline lugu kahest inimesest ning mis nendega juhtub igal aastal ühel kindlal päeval (Teele K sünnipäev, muide). Sirli muidugi pisardas.

Last Night 2010, Keira Knightley, Eva Mendes, Sam Worthington - mulle meeldis tutvustus filmi lühikirjelduses, et inimestele, kellel võib suhtes olla usaldamise küsimusi, ei soovitata seda koos vaadata. Film oli kibe, aga põnev. Loo jutustavad neli inimest, kellest kaks neist on omavahel suhtes ning kuidas teised kaks tekitavad olukordi, et seda suhet manipuleerida.

Kõik suhteliselt draamad/põnevikud, aga õnneks ei midagi liiga imalat või siis veel hullem - romantilist komöödiat. Seltskonnaga oleks kõige huvitavamad vaadata kaks viimast.

One just has to love Google

2012-01-22T11:59:00.002+02:00

Trükkisin sisse "girl that played in gossip girl and harry potter" (kusjuures mõlemad korrad suhteliselt tähtsusetut rolli). Clémence Poésy, mis Google esimesena andis, oligi õige.

Killukesi Berliinist

2012-01-21T17:39:00.002+02:00

Pildid by Hanna:

Holokausti memoriaal

Berliini müür

Charlottenburgi esine allee

Eelmise nädala..

2012-01-19T23:42:00.002+02:00

saatsime õega mööda Berliinis kolades. Kurat, ma natuke kartsin, et kui ma nii kaua passin peale käiku, siis need emotsioonid, mida ma tahtsin kirja panna, hägustuvad kuidagi üheks ägedaks suureks seikluseks, mida on nii raske kirjeldada. Õnneks mu Vanity Fairi fotograafist õde tegi kohe mingi ägeda võtte ja mälestused olidki jäädvustatud. Selle trippi orgunn algas vähem kui kuu aega tagasi kui õde ütles, et läheks kuskile. Läheks Oslosse? Tegin ettepankeu, et ehk on siiski liiga julge väljaminek? Siis meenus mulle tõsiasi, et kuigi ma pole Saksamaad oma kujutlusteks väga eriliseks kunagi pidanud (niisamuti on ka keelega), siis olen lõpuks selle riigi vältimisega jõudnud nii kaugele, et peamised ülejäänud Euroopa pealinnad on linnukese kirja saanud, aga Berliin - näedsa - pole. Pooletunise vestluse järel olid piletid bukitud.

Ka taksojuht ei suutnud hästi meie elukohta leida, sest kuskil ei olnud ühtegi silti ega majanumbritki. Kui hotelli helistasime, siis selgus, et peame veerand tundi ukse taga ootama. ? Ja see palve esitati nii nagu see oleks kõige tavalisem asi, mida teha. Seejärel saabus energiat täis neitsik, kes ütles oma nime nii suure entusiasmiga, et mul läks see kohe meelest, ja juhatas meid meie korterisse. Korter oli suhteliselt steriilne, valge, lage ja moderne magala, kus kõige olulisemat rolli hakkas mängima vann, kus ma enda teadmata kohe esimesel õhtul tänu iPodile uhke kontserti esitasin kõrvaltoas passivale õele.

Üldiselt läks esimene päev sisse elamiseks, teadvustasin endale, kus me täpselt selles linnas asume. Lisaks oli vaja teadvustada, mis on see temperatuur, millega oleks vaja harjuda (nii umbes mõned kraadid üle nulli). Esimesel kahel päeval läks meil söögikohtade otsimisega veidi nihu, sest nälg tabas mõlemad korrad nii ootamatult. Kui olime end esimeses ettejuhtuvas kaubamaja aasia kiirtoidukas kindlustanud, suundusime klassikalist kesklinna marsruuti läbima, aga olgem ausad, palju ei jaksanud ka. Tegime mõned võtted holokausti memoriaali juures (one two three pose pose pose!), tiirutasime ümber Brandenburgi väravate, hängisime mööda Unter den Lindenit, nägime superilusat serviisi, mille ka mõned päevad hiljem ema jaoks hanikisime, jalutasime mööda parlamendi kompleksi. Siis väike Starbucks. Siis täitsime toidupoekoti kodu kõrval kaupsis hea ja paremaga ning suundusime ajutisse kodusse veini jooma (ja vanni).

Parlamendi kompleks:

By Hanna:

Uuel päevahakul viis tee meid Ida-Berliini müüri äärde, Open Air Gallery. Ehk poolteist kilomeetrit müüri seinamaalingutega. Oli nii üht koma teist, aga ei mitte midagi hämmastavat. Tagasitulles sattusime vingele poodiderajoonile, kus Mavi's sooritasime ka korralikud ostud (sest seal on nii vahva teenindav noormees!) ning avastasime Berliini hoovid - üksteisega ühendatud nukulikud hoovikesed poodide, kohvikute, teatritega. Emale oleks see kindlasti meeldinud! Siis hakkas taevast tulema mingit ilkust ja sattusime oma teise ootamatu nälja ohvriks ning einestasime läbuurkas, kus pakuti kõike, mida ühest läbuurkast võiks saada. Berliinis saab muide väga mugavalt jänest sõita, metroodesse pääseb sisse ilma igasuguste väravateta. Seetõttu tegime ka paar korda rumala-turisti-sõitu, et me ei teagi üldse, et siin riigis peab pileteid ostma. Siis mõned Starbucksid. Kui ma ei eksi, siis üritasime teise päeva õhtul veel korra oma nägu linnale näidata, aga minu halastamatu uni, mis igakord end reisil ilmutab, võitis jällekord. Pealegi see mereannipizza kõlkus mul mõtteis nagu Mr Bean'il, kes ükskord hotellis karpe sõi ja siis hiljem hallukaid nägi.

Berliinimüüri galerii:

Kolmas päev kuulus Lääne-Berliinile. Sõitsime Charlottenburgi lossi juurde, kuhu juurde kuulus väga tabav lause õe poolt: "Kui oled ühte Versailles'd näinud, siis oled neid kõiki näinud". Ehk siis sügisene, hall, tuuline ja raagus Charlottenburg nii väga palju erilisust ei pakkunudki, (eriti kuna mõni suvi tagasi nägime õitsvat Versailles'd) kuigi tegime vapra ringi ümber lossi ja tiiru aias. Mööda Ku'dammi ostlemistänavat tagasi jalutades peatusime Al Capone nimelises restoranis - igati paslik peale sellist aastavahetust. Maitsesin ära klassikalise saksa õlle. Tagasiteel kodu ja ühtlasi kesklinna poole, haarasin H&M'i kõige tänavapoolsema riiuli pealt kolmeeurise kampsi ning siis hüppasime taaskord jänestena metrosse, et Potsdamerile tagasi sõita. Selle õhtu lubasime kinole (kuna minu Pariisis käigu üks parimaid õhtuid oli ikkagi kinos Hangover'i ajal), prantsuse film "Intouchables". Ei kahetse. Tõmmake inglise keelsed supakad ja palun vaadake. Kurb, aga lõbus film. Mõned Starbucksid käisid ka selle päeva juurde, nagu ikka. Seejärel sukeldusin taaskord vanni, võttes seltsiliseks ühe oma vanadest päevikutest (ja ikka veini) ja sulberdamist jätkus justkui mõneks tunniks..

Laupäeval võtsime suuna sinna poole, kus esimesel päeval nägime jõeäärseid restorane. Einestasime prantslaslikult meelestatult prantsuse restoranis (maailma parim kana ravioolidega!), üritasime parlamenti sisse murda kui selgus, et selleks oleks vaja olnud 2 päeva ette registreerida. Mõttelageduse tõttu veetsime viimased tunnid ikkagi vanaas heaas Starbucksis. Ja Berliin sai punkti.

By Hanna:

Vana hea Jamie

2012-01-11T00:36:00.001+02:00

Lihtsalt niisama klassikast

2012-01-06T23:19:00.007+02:00

Oma suhteliselt vähese lugemuse juures (võttes nt võrdluseks oma õe) olen just jõudnud arusaamale, et mulle meeldivad ajaloolised romaanid. Ja eriti sellised, millest on pärast film ka tehtud. 1 - sellepärast, et juu nad siis on nii hästi rahvale peale läinud ja 2 - pärast on äge seda visualiseeritud kujul ka vaadata. Ütleme "Musketärid" just päris mitte, seal oli ikkagi vist kogu põhirõhk kõigel muul kui armastusel, kuigi ka seda oli pealtnäha ohtralt. Aga nt "Jane Eyre", mida ma lugesin kunagi kooliajal (mitte kohustusliku kirjandusena), ja mis kuulus 19. sajandi kirjanduse alla. Sellel suvel lugesin "Cold Mountain" raamatut Ameerika kodusõja ajal kestvast sõduri armastusest tagasihoidliku neiu vastu. Raamat oli suur ja pikk ja lai, aga läbi ta sain ja ma ei oleks seda teinud kui see poleks mulle meeldinud (olen viimasel ajal palju raamatuid pooleli jätnud, sest nad ei lähe peale). Siis ütles isa, et sellest oli ju film ka Jude Law ja Nicole Kidmaniga. Siis mul tuli küll meelde, et tõesti mingi selline film oli ja seda vaadata oli topelt põnev. Kui vanaema Helju juures Aegviidus jõuluõhtul istusime, siis svipsise peaga tõmbasin vanaema raamaturiiulist välja intrigeeriva pealkirjaga raamatu - "Prantsuse leitnandi tüdruk" ning reaalselt puhusin sellelt maha kolm kilo tolmu. Raamat oli 19. sajandi lõpu poolest viktoriaanlikust Inglismaast ja no nii hästi kujutasin end sinna olustikku, ma ei teagi miks. Vist on mingi värk selle eelmise eluga. Seal oli jälle selline Jane Eyre'lik naine, rusutud ja surutud ja depressiivne. Aga John Fowles nimelt kirjutas seda nii kaasahaaravalt tänapäeva inimesele (tegelikult küll 1969. aasta inimesele) tehes koguaeg lisamärkusi lehe alla. Näiteks preservatiivide kasutamisest 19. sajandil või prostitutsioonist siis ja nüüd või midagi muud sellist, samal ajal olles oma romaanitekstis nii peen ja taktitundeline nagu siis pidi olema. Noh igatahes lõpetasin just 15 minutit tagasi selle filmi (The French Lieutenant's Woman, 1981) vaatamise, kus mängisid Meryl Streep ja Jeremy Irons. Raamat lõppes niimoodi, et midagi jäi kuskile kuklasse sügelema ja kuigi ma lootsin, et film laiale publikule ei saa ikka sellise lõpuga olla, siis ma eksisin, veidi küll teisiti lahendatult, aga siiski väga kripeldava lõpuga oli see. Ma pole päris kindel, kas ma ilma raamatut lugemata sellest filmist huvitatud oleksin olnud, ikkagi 30 a vana ja süžee peaaegu et poolteist sajandit vana, aga ma pean ütlema, et sellises järjekorras meeldisid mulle mõlemad. Niiet kui keegi otsib endale midagi teistsugust lugeda, siis John Fowles'i "Prantsuse leitnandi tüdruk" on kindlasti midagi sellist, mis ühe tänapäeva NAISE peaks hoo pealt kaasa haarama.

P.S. Ja üks täiesti teemaväline asi, mille jaoks ei hakka uut postitust tegema, aga mis kindlasti väärib ära mainimist - tegin täna elus esimest korda upumuna ja see tuli ideaalselt välja. Nii isuäratav oli, et ei jõudnud isegi pilti teha.

P.S. II Lisaks kõigele mul näpud nii hullult sügelevad. Ma küll teatasin korterikaaslasele S-le, et küll on nüüd hea olla, kõik maalid on valmis ja kõik õmblustööd on valmis ja ei ole enam mingit tähtaega ja nüüd ma kavatsen oma vabadel päevadel vaid jalad seinal olla. Ometi keerlevad mu peas ülihelikiirusel kaootiliselt mingid osakesed, mis kõik sisaldavad soovi: kududa, maalida, joonistada, kirjutada, küpsetada. Ei saa rahus olla. Oleks hea meelega praegu Hiiumaal, nii nagu suvel olin, pee paljas hoovi peal pintsel käes.

Kurikuulus Red Velvet ehk punane sametkoogike

2012-01-06T00:35:00.002+02:00

Jõuluvana nimelt tõi mulle otse Inglismaalt suure punase toiduvärvi ja armsaid pisikesi pabertopsikesi, mis otsekohe innustasid mind tegema Hummingbirdi kuulsat Red Velvet Cupcake'i. Sametkoogike vastab tõenäoliselt sellepärast hästi koogikese olemusele, et need on õige valmistamise järel pehmed nagu švammid, ma ei suutnud oma näppe eemal hoida kui olin tüki ära hammustanud. Suussulavad ja pehmed. Mul on ülim rõõm teatada, et... LOE EDASI

Kuidas saabus minu aastavahetus ehk kuidas ma ajas 90 a tagasi läksin

2012-01-02T18:56:00.001+02:00

Kallid lugejad - ehk andestate, et pole nii kaua midagi kirjutanud. Ja kuigi tundub nagu ei toimuks mu elus midagi, millest oleks huvitav kirjutada, siis tegelikult on kõik vastupidi - toimub palju - ja ei teki seda loomehetke, et siia sattuda.

Peale jõule naasin paariks päevaks Tartusse, et teha natuke tööd ning valmistuda uueks aastaks. Olles lõpetanud oma aastavahetusepeo kleidi ning haaranud kaasa kassi ja Madise, sõitsin tagasi Tallinnasse. Samal õhtul kogunes meie imearmas südameseltskond Sütiste teele, vast üürnike pool hüljatud Tanni korterisse, kuhu kaasa pidime võtma oma kruusi ja lõikelaua. Papptaldrikutelt nautisime Eva gurmee pardisalatit avokaado, rukola, balsamico jms-ga ning hiljem jagasime kingid. Mina sain loomulikult mummulisi muffinitopse ja punase toiduvärvi ning teadmise, et kui trükkida Google'i pildiotsingusse "Hummingbird Red Velvet cupcake" (Hummingbird on inglise kohvik, Red Velvet aga väga kuulsa koogikese (ing. k cupcake) nimi, siis tulevad sinna Eva ja Siki koogimugimise pilt ning meie kolme pilt Londoni punase telefoniputka taustal.

Järgnes paar päeva puhkust ning veidi ka asjatamist. Nimelt andsin oma õrnpisikese panuse ka aastavahetuse peo korraldamisesse, kuid see ei ole muidugi mainimist väärt kõigi teiste töökate käte hulgas. Laura, Grete ja Eva ning paljud teised vahvad neiud ja noormehed veetsid need samad päevad hommikust keskööni Telliskivi loomelinnaku peosaalis ettevalmistusi tehes. Valmib fotopunkt:

Seejärel algas ajast tagasiminek, aastasse 1921. Al Capone'i pool kohtusid allilma kurikuulsaimad tegelased.

Igatahes tuleb see aasta võimas kui ütlus "nii, kuidas vana aasta ära saadad, selliseks kujuneb ka uus" peab paika! Head uut!

Jõulud 2011

2011-12-25T23:15:00.000+02:00

Ootamatusi minu elus sünnib. See lihtsalt juba on kord nii. Kui ma ise endale ootamatusi ei valmista, siis valmistab keegi teine. Ja ma arvan, et minu elust saaks isegi päris hea noorte romaani. Mis kulgeb lõpuks täiskasvanute romaaniks. Sest on tegelikult umbes 70%, millest ma siia ei kirjuta. Need on need mõtted, mis ma jätan ütlemata. Tegusid siia kirjutan, aga mõtted jäävad omaks. Isegi rõõmsad jõulud on minu jaoks ootamatus. Sellel aastal olid jõulud veidi teistsugused kui varasematel aastatel, sest minu teine pool veetis jõulud tööpostil, mina aga oma kõikide peredega. Ja ka see oli ootamatu, et olin sellel aastal väga hästi jõuludeks valmistunud. Seda tekitab asjaolu, et kõik need kurikuulsad kingid, millest tänapäeva ühiskond elatub, said seekord enda tehtud ja sellest omakorda saidki alguse rõõmsad jõulud. Tegin isegi piparkooke, ihuüksi, naeratus näol.

Sellised mütsid sai endale minu armas peaaegu et õde - Teele, Madise õde, kes ootab suveks endale mitte ühte, aga KAHTE väikest järglast. Lõpuks ometi saan oma rõõmu avalikult väljendada - meil olid loosipakid.

Selle pildi Ocean's 11 filmi postrist (akrüül lõuendil) sai minu maailmaparim õde Hanna, kelle filmiteemalist korterit hakkab see silmatorkaval kohal ilmestama.

Oma esimesed trühvlid tegin kõige lihtsamad - doomino küpsistest, toorjuustust ja tumedast šokolaadist. Kingisaajateks olid vanaema Helju ja tädi Ülle.

Ise sain ka vahvaid kinke, aga kõige toredam oli see, et jõudsin igale poole, elu oli stressivaba ja pole midagi parata - mulle meeldib kui lund ei ole :)

Jõulutervitused

2011-12-24T22:56:00.000+02:00

Kiiping it riil ehk jõulutervitused Eesti moodi - poriloigust!

2011-12-16T22:54:00.000+02:00

Tänasega sai ületatud kaks suurimat kingiprobleemi. Viis pluss, olen sellega totaalselt graafikus.

Palju-õnne-sünnipäevaks-Kirju-koer

2011-12-12T19:21:00.001+02:00

Möödunud nädalavahetusel oli minu elukaaslasel M-il sünnipäev, ta sai 23 aastaseks. Sünnipäevaks valmistasin talle kahte kooki, üks neist on siin:

Kirjut koera Hummingbird Bakery järgi ei tehta nii nagu eestlased seda teevad, et keerad rulli... LOE EDASI

Ilusat ilusat sünnipäev kallis!

2011-12-10T11:43:00.000+02:00

Teeme näpud taas šokolaadiseks - šokolaadimuffinid

2011-12-04T21:30:00.002+02:00

Ei saa ma šokolaadist üle ega ümber. Šokolaadi võlud seisnevad selles, et 1) kõigile meeldib šokolaad ning 2) šokolaad ja kakao on väga paljude teiste sama kategooria hulgas üks odavamaid tooraineid. Seekord siis menüüs klassikalised šokolaadi muffinid. Tegemine oli lihtne ja vähe vaevanõudev ning maitse hää... LOE EDASI

Esimene jõulukink on kohal ja see läks...

2011-12-04T18:41:00.001+02:00

Sõstrale!

Kodus. Viimased käigud.

2011-11-27T20:38:00.003+02:00

(klikkides esimesele pildile, saab suuremalt sirvida järjest kõiki selle postituse pilte)

Meie kolmas päev, nagu hiljem selgus saarel, möödus väga mõnusasti, seltskonna lahknedes. Nimelt mina ja Annekas leidsime piisavalt palju energiat, et linna peale kolama minna. Kohtasime lumivalget oravat, nägime Portsmouthi suhteliselt väikeses katedraalis eestikeelset memoriaali esimese maailmasõja ajal eestlastest hukkunute auks, seiklesime pikalt mööda rannikut ja täitsime kõhu kesklinna pubis, kus proovisin üsna
inglaslikku praadi - lihapirukat. Selle nimi oli umbes nagu beef in Abbot Ale pie ehk siis lihakaste mingisuguse õlle piruka sees. Õhtupoolikult tegime teise külastuse pubisse, siis juba teiste tüdrukutega. Päev oli igati kümnesse.

Mida teevad kalurid SELLE koha peal?

Portsmouthi luikede järv. Tulid sulle kasvõi külje alla saia ootama.

Kai, kuhu paraku hooaeg enam minna ei lubanud.

Portsmouthi džungel

Esimene riil inglise pubi

Beef in Abbot Ale pie

Rammestus pani mind sellel päeval juba kell 8 magama, tüdrukud tahtsid mind koguaeg eest ära peksta, et magagu ma vähe kompaktsemalt. Tehes üle tee kiire Kwiki-Marti külastuse ning premeerides endid krõpsude ja jäätisega, jäid ka nemad üsna pea magama, sest ees ootas suurlinn London. Kell üheksa hommikul lõppes meie viimase vähemalt 36 tunni normaalne uni. Kuigi pilet Londonisse neljale oli ostetud bussi peale, siis selgus ootamatult, et Londonisse viib meid hoopis rong. See oli meile täielik õnnistus, sest busside vastu oli ikka veel mingi allergia. Sõit oli mõnus ja kiire. Londonis tervitas meid inimeste sipelgapesa. Üritasime esimese kempsupeatuse teha Londoni kõige kesksemas McDonaldsis, mille kahe korruse peale kokku oli vähemalt nii palju rahvast kui klubis Hollywood kõige kuumemal ööl. Edasi tuli jalgsimatk möödudes Big Benist, Westminster Abbeyst ja enne Victoria Stationit leidsime endile esimese Londoni pubi, kus sai taas õlut mekitud ja jalga puhatud. Kõhud täidetud suundusime mööda luksuslikke Londoni tänavaid South Kensingtoni rajooni Hummingbird Bakerysse (vt: lovebyhummingbird.blogspot.com), kus sain LÕPUKS oma pikalt uuritud kohvikut külastada ja sealse managementiga veidi ärijuttu ajada, seoses suvega. Ärijutud lõppesid üsna meeldivalt :) Sellest ehk teinekord. Siis läks juba päike peitu ning õhtul laternavalguses mugisime Hummingbirdi koogikesi Hyde Parkis Winter Wonderlandi juures (sügisene lõbustuspark Hyde Parkis). Sellele järgnes minule ja A-le üsna kiire šoping Londoni Primarkis, Eva ja Siki veetsid seal aga kauem aega ning kotid, millega väljusid, eeldasid küll pagasi võtmist (reisisime ju vaid käsipagasiga). Peale matka läbi Buckinghami palee esise pidime meie võõrustaja A kodu poole saatma. Külastasime veel üht kesklinna pubi, kuid Inglismaale kohaselt pannakse kõik hirmus vara kinni. Meie buss lennujaama poole pidi sõitma hakkama alles pool 2 öösel; sokutasime endid siiski veidi sapsusena varasema bussi peale. Kurnatus aga sundis meid magama ning silma avasime alles siis, kui minu kohver oli bussist üksildasele tänavale tõstetud ja napilt bussi uksed lennujaama ees sulgusid. Sellele järgnes tund aega müstilist asjade ümber tõstmist lennujaamas (turvakontrollini oli aega 3,5 öötundi, sealt veel samapalju lennukini). Minu fotokas lõpetas Eva kotis, tema riided minu omas, üks king sai Siki kotti ning isegi minigripi sisud olid segamini. Sikil oli seljas umbes kolm komplekti riideid ning tema käsipagasiks oli Primarki paberist kott, te võite ette kujutada, milline ta välja nägi! Lennujaama rauast pinkidel proovisin ära kõik maailma asendid magamiseks. Lennusõit oli seekord kordades meeldivam kui tulles, sest magasin probleemitult terve tee. Pooletunnijupised uinakud on küll teinud minust justkui teise inimese, aga emotsioonid on laes ja tean, et see riik ootab mind tagasi :) Thank You very much England and my besties.

Taustaks London Eye ratas

Kohustuslikud pildid suure kellaga

Westminster Abbey

Pubi, kuhu me ei mahtunud, aga järgmised olid samasugused

Hummingbird Red Velvet ja Carrot Cupcake in Hyde Park

Buckinghami palee esine

Meie päev Portsmouthis

2011-11-25T04:20:00.001+02:00

Kudesime

Lõbutsesime

Šoplesime

Kokkasime (kana-brokoli pasta)

Sõime

Demonstreerisime (suhkrukaunistused)

Mukkisime

Skaipisime

Saatsin õue

Jube jama küll - olen Inglismaal!

2011-11-24T13:46:00.002+02:00

Meie tripp A juurde Portsmouthi kulges läbi suure vingumise ning lennureisi ajal ja bussil Londonisse ei saanud ju veel ropendada ka. Aga see oli enamjaolt pigem selline lõbus halamine. Samas lennukis istudes moodustas meie istmerida ühe kompaktse koosseisu. Siki oleks hüpanud rõõmust, peaaegu, et pisarad silmas, sest ta armastab õhku tõusmist. Eva seal vahel istus nagu neutraliseeriv pool, mõistes kõigi emotsioone ja mina, kes ma ei armasta lendamist, ägisesin rõhu vahetuse käes. Aga lõppude lõpuks viis kolmetunnine reis meil kõigil silmad pööritama. Lennule järgnes kohe tunni ja veerandine bussisõit Londonisse. Bussile kolmandana astudes küsis bussijuht: wheres your ticket? Vastasin: I came with these two. Bussijuht: They said they've never seen you. Mina: Aa - English humor, nice! Aga nagu tavaliselt tundus isegi mõttetu tööstusmaastik ägedana. Maastikupilt üldiselt väga erinev polnud, sest Lõuna-Suurbritannia tundus olevat suhteliselt tasane. Silma torkasid vaid kollakatest ja oranžikatest tellistest kolmnurksete katustega elumajad. Siis aga tabas meid poole sõidu pealt väsimus ja meeletu nälg. Ja palju vingumist. London võttis meid vastu suurlinnale kohase ummikuga, mis üheltpoolt suurendas meie tüdimust sõitmise osas, teiselt poolt vaadatuna saime bussiaknast hea võimaluse linnaga tutvumiseks. Sest kohale jõudes oli juba pime ning meil oli nii ehk naa aega seal olla vaid tunnike, mille me kulutasime suvalises kiirtoidu kohas friikartuleid ja burgereid õgides. Sest aeg oli astuda jälle bussile, mis pidi meid Portsmouthi tooma KAHE tunniga. Mis tähendas meie jaoks veel ühte pikka sõitu ja seekord juba kottpimedas. Loomulikult tabas mind kõige selle peale peavalu (samas, mis mulle peavalu ei tekitaks?) ja kiirtoidust tekkinud südamepahadus. Meil oli kohale saabumiseks ideaalne plaan: tuleme, kõnnime A juurde, paneme koduriided selga, viskame lebosse, sööme, teeme ühe veini ja põhku, sest järgmine päev pidi ootama linn ja õhtul indiapoiss Puneeti sünnipäev.

Meie plaanid keerati pahupidi kui selgus, et sünnipäev, kuhu me tahtsime ikka minna ka, oli hoopis samal õhtul. Olin vaevu peavalust lahti saanud kui A kukkus meile kiire pausi ajal kodus demonstreerima erinevaid inglise siidreid. Aga mis seal ikka, mukk pähe, juuksed korda ja sünnipäevale. Saime jälle jalutada läbi Portsmouthi, mis seni on olnud täielik nukulinn. Tekkis isegi häbi Tallina Mustamägede ja Õismägede pärast, et läbi nende küll ei tahaks turiste jalutama viia, kes sellisest kohast tulevad. Pisikesed majad, mille KÕIK alumised korrused on täis erinevaid pubisid, poekesi, asutusi. Linn säras õhtuvalguses, kuigi eemal keskmest oli üsna vaikne. Nii NUNNU!

Sünnipäev oli tegelikult väga tore. Rahvusvahelised koosseisud on ikka lõbusad. Jutustasime lõpmatult Eestist ja lumest ja tülgastunud inimestest, kellele peaks üldiselt inglise huumor oma sarkasmiga väga peale minema. Vanim, Monique, oli lausa 36, sisedisaini tudeng. Lõpuks kui Eestis juba kell oli 1, jäime meie, neli Eesti tüdrukut, ja 2 India poissi rääkima abielu ja suhtekommetest, mis oli kellegi pärisinimese suust kuulda nii huvitav. Reegel, et vanemad valivad kaasasi, vastab täiesti tõele! Ja 79 volline Absinth, mida sai mekitud, aitas ka täitsa hästi jutukusele kaasa.

Eesti aja järgi saime alles nelja ajal magama (siin on kell 2h maas) ja unnesuikumisega ei olnud isegi A kütmata ja niiskes korteris mingeid probleeme. Täna ootab linn ja siis veel veidi linna ja siis veel veidi. Mis on ilus, uskumatult suur ja huvitav. Stay tuned!

Oli meil bussi pealt vastas selline päkapikk

Järgmine sissekanne siis juba Inglismaalt

2011-11-23T11:20:00.003+02:00

Bykie-bye!

Tegemised

2011-11-17T21:43:00.001+02:00

Pole siin mingeid erilisi tegemisi olnud. Olen end sellel nädalal veidi toidu tegemise osas kokku võtnud, maha saanud ühe Hummingbirdi retseptiga, proovinud vist teadliku elu esimese sealiha tegemise ära (paneeritud - see on muidugi lihtsaim variant) ja täna valmis maailma kõige lihtsam ja odavam ja väga hea juustupüreesupp. See viitab sellele, et ajapuudust ja väsimust annab ikkagi mingis koguses vältida. Teisipäeva õhtul kogesin ka oma elu esimest pokkerimängu sõprade seltsis. Panime kõik 5€ mängu ja veetsime väga mõnusa õhtupooliku. Mina aga olles veel väga tagasihoidlik mängur, jäin lõpetuseks 50 sendiga miinusesse. Mõni seal võttis 16 eurot välja, ja mõni sai lõpetuseks vaid 90 senti tagasi.

Siinkohal palun vabandust kõikide ees, kelle meilidele ma ei ole vastanud. Nagu ka siit veebilehelt näha, siis ei ole mu näpud nii kaugele jõudnud, et palju kirjutada. Ise ka päris täpselt ei tea, kuhu see aeg kaob. Endal on tunne, et ärkan, et minna tööle ja siis juba lähen magama. Kusjuures seda ütlevad ka teised töökaaslased - küsivad, et kas ma olen koguaeg tööl. Tegelikult ei tule mul ajaliselt päris täiskohtagi välja, aga kuna see tööaeg jaguneb tihtipeale keset päeva, siis palju aega tegemisteks hommikul ja õhtul ei jäägi.

Aga vot. Eks ma siin katsun kõike natuke teha :) Kolmapäeval näiteks sõidan Londonisse!

Pokkeriõhtu valge šokolaadi küpsistega

2011-11-16T19:51:00.000+02:00

Sõbrad juba teavad, et kui mõningat sorti kogunemine on, siis mina teen mingeid suupisteid. Kuigi pokkeriõhtuga ehk sobiksid krõpsud ja popkorn, siis mina jäin kindlameelselt oma magusroogade juurde. Küpsised läksid nagu soojad saiad ning kahe viimase peale tehti isegi eraldi pokkeriring... LOE EDASI

Kingitus ja kingituse omanik

2011-11-05T13:33:00.000+02:00

So true

2011-11-02T19:07:00.002+02:00

Grooming salon (Y)

Kõrvaltöökoht

2011-10-28T23:14:00.002+03:00

Maalisin praegu 7h järjest ja sain tellitavast tööst umbes 81% valmis.

Siin väike tikuvõileivavaagen eilsest peost kollektiiviga.

Sõge sügis

2011-10-26T23:14:00.001+03:00

Eile töö juures ütlesin, et ma loodan, et jään täna kell 9 magama. Ütleme nii, et mõeldud tehtud. Magasin täna öösel 13 h ja tõenäoliselt oleks veel maganud kui oleks saanud. Isa ütleb alati, et juu siis oli vaja und. Aga kui kella 12ks tööle jõudsin, siis tundsin, et vajan ikkagi ühte energiajooki. Ja sellest hoolimata vajusin taaskord kodus õhtupoolikul jälle magama. Samas kuna sellesama sügisväsimuse tõttu esmaspäeval trennist loobusin, siis seekord ei saanud seda enam lubada. Seega ajasin end taaskord üles, sõitsin linna, võtsin veel ühe energiajoogi ja läksin tantsima (oleks mulle keegi meenutanud, et olen juba täna ühe joonud, siis oleks tõenäoliselt ilma hakkama saanud). Nüüd on see kõrge kofeiinisisaldus mul peas ja ma natuke kardan, et uni tuleb jälle natuke valel ajal. Kahju, sest ees on ootamas neli hirmustihedat päeva. Eelkõige sotsiaalses mõttes. Vahetan laupäeval riigi otsa ka ja tulen Tallinnasse. Loodetavasti on siis Teile nii ühest koma teistest rääkida.

(hehee, nägite, kuidas ma kirjutasin "tulen" Tallinnasse?)

Blablabla

2011-10-23T15:42:00.001+03:00

Oma kahetunnise Nottis istusime tagajärjel selgus, et "blablabla" on prantsuse sünonüüm for lady parts.

Veel käesolev nädal on möödunud turbokiirusel. Peaaegu iga päev kaheksast tööl, millele järgneb õhtune trenn umbes tunnise pausiga kodus. Ühel õhtul käisin veel üliõpilasteatrit ka vaatamas, reedel veetsin 12h töö juures, seejärel tuli külla S, kes tõi mull ise korjatud mustikaid! Kõige ägedam klassivend! Sellele järgnes väike pidu tallinlastega klubi Tallinnas, aga kuna üritus ei tõmmanud üldsegi käima ja lihalett oli liiga uhke, siis läksime korterikaaslase ja Evaga Metrosse istuma (st - tagasi tööle). Tekkis mõnus nostalgiline Tartu tunne nende kahega. Maganud oma esimesel vabal päeval kella poole kaheni jätkus pidu kella poole neljast kahe Gre(e)te, Laura ja E-ga G onu maja keldris, kus oli projektoriga suurel seinal Super Mario. Õhtul istusime Kolme Ahvi Pubis, kus oli täitsa tore. Aga kuna meil olid kotid siidreid täis, siis tahtsime seda sealsamas tarbida ja ma mõtlesin teha proovi õues need klaasi kallata, aga loobusin ideest kui üks neiu kõrvallauast nägi mind klaasi kotti panemas (mida ma ilmselgelt ei tahtnud üldse kaasa võtta, sest see oli kole ja kriibitud). Siis laekusime umbes sajandat korda M-i töö juurde hotelli, kust saime piletid Maasikasse. Õnneks oli kell juba piisavalt palju. Seal tantsisime veidi ja niiöelda hängisime, muusika ja lihalett oli palju parem, aga olime lõppkokkuvõttes ikkagi väsinud. Siis jätsid tüdrukud mu klubi ees maha ja läksid teises suunas, mina aga pidin minema jälle hotelli, sest M-i käes olid mu koduvõtmed. Väikse kaldega vasakule jäi aga ette Nott, kust ma mõtlesin ühte töökaaslast otsima minna, sest ta ütles, et ta on alati seal. Sest seal on alati mõni tuttav. C-d ma ei leidnud, aga tal oli õigus - kohtasin vana kursavenda Markot, kellega meil on alati hea klapp olnud. Istusime need kaks tundi ÕUES mingi majaääre peal. Kursavend tutvustas mind oma sõpradele, kellest üks tüüp oli polüglotist prantslane, kellega ma jutustasin vähemalt tund aega. Purssisin oma prantsuse keelt, millest ta osaliselt isegi aru sai. Samas oskas ta ka eesti, vene ja inglise keelt. Kõige selle seguselt mu õhtu mööduski. Mu ilusad saapad on nüüd hästi mudased.

2011-10-16T13:44:00.003+03:00

http://www.youtube.com/watch?v=QZDvnLsVK5A&feature=related

Vau, sellist varianti ma ei teadnudki. Mulle meeldib see twisted Eesti huumor - kõigepealt tehakse paroodia ja siis originaal.

Gotta love nowadays

2011-10-16T02:26:00.001+03:00

Õde mul on Massachusetts'is.

Pähklivõiküpsised Hummingbirdi moodi

2011-10-15T19:25:00.000+03:00

Täna oli kindel plaan ise endale midagi õhtuseks maiustamiseks meisterdada. Kuna aga küpsisteni pole veel jõudnud, siis oli põhjust mõnda nendest katsetada. Selles katsetuses tuli selgelt välja erinevate riikide/maailmajagude vaheline arusaam teatud toorainetest. Ameerika filmidest... loe edasi

Käisin jälle Tallinnas

2011-10-10T21:27:00.006+03:00

Ma ei tea, kuidas seda kõike kirjeldada, seega ma vist ei saagi. Aga ise endale mõned märksõnad, et kui aasta kahe pärast seda loen, et siis midagigi meenuks (punktid eraldavad päevi). Sõitsin Sirliga koos Tallinna, käisin Mustakal Üürnike pool, otsisin pool tundi Kadi maja kõrval tühja välja lülitunud telefoniga ta kodu. Veetsin päeva siruli, käisin Siki pool Inglismaa reisi asju arutamas, aga arutlus jäi ära, sest seal oli liiga suur pidu, kinkisin Janale sünnipäevaks karbi küpsiseid ja autosõidu läbi vihmase vanalinna. Peksti üles, et hakkaksin Tomile kooki tegema (mida ta ise ei söönudki vist), kukkusin koogi tegemises läbi, aga panin selle ikkagi päevaks külma (pärast selgus, et sai hoopis väga hea), korjasin õunu ja riisusin lehti, veetsin emaga mõnusa pärastlõuna Roccas, kus oli umbes miljard kaheksasada kolm inimest, sõin sašlõkipizzat, hilinesin üllatussünnipäevale kolmveerand tundi, aga jõudsin ikkagi 10 minutit enne T-d, avastasin peale tunde ja tunde Hollywoodis (kus mulle ei meeldi, anomaalia) veedetud aega kell 5 hommikul, et kell ei olegi kaks ja kasutasin kiirelt haihtumistrikki. Sõitsin K&V-ga vanaema poole Vasalemma, aga kell 8 õhtul olin hoopiski juba Tartus. Jäin jälle haigeks!

Šokolaadi-toorjuustukook valmis sedasi (kliki).

Selle hooaja ägedad sarjad

2011-10-07T15:23:00.001+03:00

Võitjateks on tulnud väga muhedad komöödiasarjad (ILMA naerva publikuta) Suburgatory ja New Girl (minu lemmiku Zooey Deschaneliga). Esimene räägib suurlinna melust tulnud isa ja tütre kohanemisest uues elukeskkonnas, milleks on kauge äärelinn plastikemadega. Teine neist räägib sellest, kuidas pikast suhtest lahku läinud tüdruk kolib kokku kolme poisiga. Naljakas on see, et kui mu õde kunagi ammu ütles, et ma sarnanen oma olemuselt teatud hetkedel Zooeyga, siis selles sarjas ma näen seda ERITI :) Nii vahva!

Õde, Tartu, kultuur ja kaine M

2011-10-03T17:42:00.007+03:00

Õde ikka oskab meeleolu tekitada. Veetsin tema ja sõbranna K-ga kaks meeldejäävat õhtupoolikut Tartus. Laupäeva õhtul tegime restorani ja veinirallit. Alustades Veinist ja Vinest, kus meile küll jagus ideaalne suur lauake, aga kuna kõht oli tühi ja seal pakutakse vaid kergemat veini kõrvale, siis otsustasime mõne teise koha kasuks. Vaieldamatult parimaid salateid saab restoranist Crepp, suussulavad kastmed ja oskuslik liha küpsetamine, seal sööks iga päev! Hinnad on külll keskmisest töölislõunast omajagu kallimad, aga aeg-ajalt võib lubada, sest maitse on seda väärt. Sinna kõrvale jõime Normandia siidrit, mis muide oli küll Brut, aga üldsegi mitte nii hapu nagu ma ette kujutasin ja sobis mu sooja salati kõrvale ka väga hästi. Seejärel otsustasime siiski Veini ja Vinesse minna, sest vine juba oli, aga veini ka tahtsime. Selleks hetkeks ei olnud seal aga enam ruumi,. mistõttu otsustasin tüdrukutele tutvustada Raekoja välist restot - Cafe Noiri. Meie õnnetuseks ja klienditeenindaja veel suuremaks õnnetuseks, kes oli üksi tööl, läks terve saal korraga täis ja meie ootasime oma tellitud valget veini lõputult. Kuna aga üks peen härra OLI juba klienditeenindajal näo täis sõimanud, siis otsustasime armu andvad kliendid olla. Hoolimata sellest, et veinikõrvane vaagen oli juba tühi, aga märjukest ei kuskil. Lõpuks saabus neiu, kes vinoteek Noiri repertuaarist ei olnud meie veini üldse leidnud ja palus meil uue tellida. Meie tellitud Pinot Grigioga oli aga samasugune äpardus toimunud - neiu väitis, et seda pole. Seejärel nimetas õde veel ühe Itaalia veini JA mainis sealjuures ka, et kui seda ka pole, siis tooge Saksa Rieslingut. No lõpuks saimegi siis neljanda valitud veini. Alates sellest teisest tunnist Noiris oli aga väga hea ja tore. :) Seejärel läksime VEEL ühele katsele Veini ja Vinesse, aga kõik need lauad olid täis ikka neid samu inimesi, kes ennistki. Veel viimased veinid Truffes ning õhtu sai punkti.

Eile aga käisin õega balletti vaatamas. Ma olen üsna kindel, et pole oma teadliku elu jooksul ühtegi balletietendust näinud (teadlik elu tähendab elu, mida mäletan). Etendus oli üleootuste võimas. Isegi kahju, et nii lühike, sest nii kiiresti läks. Vanemuise "Casanova". Ma ei oska kommenteerida, kas tänapäeva ballett ongi natuke nagu moderntants, aga veidi see oma olemuselt seda meenutas. Muusika oli selline mõnus prantsuse lounge ja tekitet meeleolu oli ka pigem midagi muud kui kuninglik ja peenetundeline klassikaline ballett peaks tekitama. Suur tänu Hannale ja K-le väga hariva ja sealjuures tohutult meeldiva ürituse eest!

Esmaspäeva hommik täna algas mitte kõige sujuvamalt. Alustades autosõitu tööle niigi tavatust veidi hiljem, selgus kilomeetri pärast, et maha on ununenud rahakott. Seepeale keeras M kõrvaltänavasse, et saavutada tagaspidine suund kodu poole. Suvalises kõrvaltänavas aga tegi politsei oma tavarutiini ja pani M-e puhuma. Loomulikult juhtuvad sellised asjad kui on hästi kiire. Kui selgus, et M pole roolijoodik, saime tagasi kodu poole suunduda. Kui veidi kaugemale juba kesklinna suunas jõudsime, algas tõeline reid - kahes reas peatati korraga 5-6 autot ja pandi puhuma. Kui te arvate, et Teil on kiire ja siis kindlasti peatab Teid politsei, siis Te kindlasti kunagi ei arva, et kui Teil on kiire, siis peatab Teid politsei kaks korda. Aga M oli endiselt kaine ja kohvik sai ka õigeaegselt avatud.

Šokolaadiseid elamusi soovitan otsida siit - klassikaline brownie! (lovebyhummingbird.blogspot.com)

Tehnika ja meie pere

2011-09-30T10:42:00.002+03:00

Me küll oleme ajast umbes mitu aastat maas, aga avastasime just endi jaoks juhtme, millega ühendada televiisor läptopiga. Sirli avastas ükspäev umbes kell kaheksa õhtul, et võiks ju selle juhtme muretseda. Selguski, et Lõunakas on Oomipood üheksani lahti. Nüüd on meil igal õhtul olnud kinoõhtu. Üleüldse kui kodust ära olen, siis mõtlen ainult sellest, et saan KÕIKE telekast vaadata. Mida ainult tahan. Õde andis hea lingi ka, kus kõik sarjad maailmas on online'is olemas ja ilusasti saadaval, meie netiga igatahes ka ilma bufferdamata.

Muus osas olen ka eluga rahul, eriti kuna mul on tekkinud igasuguseid ägedaid ideid! :)

Ja sügis on ka nii ilus!

Nick Drake - Black Eyed Dog

Chocolate cupcake - tõeline VICTORY

2011-09-26T16:59:00.002+03:00

Juba valmiski uus üllitis. Ja see sai üks parimaid asju, mida üldse eales suhu pistnud olen! Paraku läheb terve pannitäis ülemusele kingiks. Mis muidugi tähendab seda, et pean kindlasti homme uue partii tegema. Lihtne, maitsev, armas! Ja kuigi tegemist on üleni šokolaadiste koogikestega, ei ole ma nende sees grammigi poešokolaadi kasutanud ... LOE EDASI

Ta on nüüd valmis, magusam kui eales ja ootab Teid - minu kokandussssait!

2011-09-24T22:56:00.006+03:00

Magus surm - porgandikook Hummingbird glasuuriga
Lugu sellest, kuidas ma valmistasin oma teist Koolibri kooki on tegelikult üsna pikk ja lai ja veniv. Katsun selle kogu oma jutustamise vajaduse juures maksimaalselt kokku võtta. See, et ma teisena porgandikoogi valisin, mängis mulle ennast ise kätte. Fakt, et ma vanaemalt iga paari nädala tagant hiiglaslikke porgandeid saan ... loe edasi

Teatud aja tagant valmib üks uus magus maius ühest kindlast allikast - lovebyhummingbird.blogspot.com

Külmetusega käsikäes

2011-09-24T19:15:00.001+03:00

Sügisel võib esineda selliseid seiku, mida enamasti suvel ei esine. Eriti võib neid juhtuda siis kui on ilus sügis. Noh näiteks, et tuled trennist, juuksed märjad, hõlmad tilpnevad kuskil meetri kaugusel selja taga. Ja siis järgmisel päeval saadetakse sind töölt koju kuigi ise mõtled, et peab vastu küll. Küsitakse mu käest, et kas ma peeglisse olen vaadanud. Terve ülejäänud teisipäeva veetsin horisontaalselt ja mõtlesin, milliseid elundeid see külmetus nüüd ründab kui tal mandleid lihtsalt võtta ei ole. Kolmapäevaks oli õnneks külmavärinad, peavalu ja raiuv kurguvalu suuremalt jaolt kadunud, veetsin selle taaskord põikpäiselt töö juures.

Järgnema pidid kaks vaba päeva. Nii juhtuski, aga neljapäeva õhtul olin vist nii lõvi juba, et nõustusin minema järjekordsele MP-le (Lennuakadeemia pidu Maandumisplats). See oli tegelikult tohutu risk, seoses sellega, et tegemist on kindlasti rebaseid täis peoga, kus mul pole eriti kellegagi hängida. Kui Tiigi tänava rokiklubisse sisse astusin, siis kadus viimnegi lootusekiir toredale õhtupoolikule. Rokiklubi oli - muidugi nagu arvata võis - kahe meetri kõrguste lagedega WC järele haisev maksimaalselt täissoditud seinapinnaga RUUM. "Õudsalt hästi" tundusid esialgu sobivat mu uus minikleit kõrgete kontsadega (õnneks olin enamasti kaetud hunniku kampsunitega), aga hiljem selgus, et kõik naised olid nii riides, kui nad just ei olnud teemariides, milleks oli Taevas ja Põrgu. Lubasin endale paranemise eesmärgil ühe viinapitsi, mis täitis oma eesmärki ja enamgi veel. Nina läks küll krimpsu, aga seest läks soojaks. Selgus, et tuttavaid oli küll ja veel (Lennuakadeemiale kohaselt siiski meestuttavaid), hoo võttis üles tants ja melu oli korraga kui palju. Ei oleks seda endast uskunud. Aga kui lõpuks kärarikkast peoruumis välja astusin ja öises õuevaikuses rääkisin, siis selgus, et häält oli mul sama palju kui kuldkalal su akvaariumis.

Eilse päeva peasündmus oli see, et jätkasin oma Koolibri koogiprojektiga. Kui olen vorminud ilusa blogi, milles ka juba sisu, siis hakkan sellest ka siin kindlasti pajatama ja seda reklaamima. Hetkel veel hoian peidus.

Ning täna veetsin oma senise pikima tööpäeva, olles seejuures sisuliseks terve aja kulisside taga, et kliente mitte ära ehmatada oma 55 aastat suitsetanud naise häälega.

Muide, selle hooaja sarjad on The Secret Circle ja 2 Broke Girls. Esialgu tundusid üsna paeluvad. Ja megahüperplusspunktid Glee selle hooaja esimesele osale, mõtlen just seda ühte kohta kui Kurt ja Rachel autos nutsid peale seda kui avastasid, et nendesuguseid noori lauljaid on veel umbes sama palju kui mune kanafarmis. Ma naersin nii, et pisarad silmas.

Night in Tallinn

2011-09-18T21:35:00.004+03:00

Eilne õhtu/öö on nagu üks korralik unenägu. Mitte seekord seetõttu, et see oleks väga hägune olnud, aga pigem oma sürrealistlikkuse poolest. Kui Jana oli meid Gustos sisuliselt kolmekäigulise suurepärase gurmeedinneriga kostitanud ja meie Evaga nagu tõelised pealinna daamed Pinot Grigio ja Prosecco alla kallanud, siis ei istunudki me enam laua taga kahekesi nagu algselt, vaid lisandunud olid veel kolm noormest ja neiu J. Väljusime sealt kambakesi ja tehes J-le korraliku tuuri vanalinnas (ehk kuidas minna Balti jaamast Raekoja platsi nii, et Stenbocki treppidest peaks üles minema ja Pikast Jalast alla), sisenesime vast veel enne südaööd Noorusesse. Eva jaoks oli alanud juba teine pubiralli kahel järjestikusel õhtul. Kui šotid joodud ja sotid selged, oli järgmine peatus Depeche Mode'is, kus seekord jõudsin vaid ukse kõrval oleva baariletini, et ka J-le märjukest poetada. Ülejäänud seal pubis veedetud aja veetsin ma terrassil omadest inimestest ülejärgmises lauas jutustades Inglise (veel?) KAINETE poissmeestega. Läksin nende lauast tooli juurde küsima ja selle käigus istusin kogemata selle tooli peale hoopis maha kuniks lõpuks teekond sai jätkata. Järgnedes seltskonnale suhteliselt pimesi avastasin ma üks hetk end Hoovist, teadvustades alles siis kus ja kes ja mis me oleme - seltskond Hoovis, kuuvalguses, prožede keskel. Ikka veel ei olnud kõik, viimane peatus veel ühes grillis S-ga. Ja järgmisel hetkel äratas mind koputus uksele vahetult enne 11 hommikul üles. Night in Tallinn. Seda mõistab siis ikka hoopis teisiti kui seal (Tallinnas) pidevalt ei viibi. Linn haarab totaalselt oma keerisesse. Hetkel olen tagasi Tartus ja mulle tundub üleüldse ebareaalne, et siit vahepeal olen ära käinud. Eva? J? S? Olin ma ikka Tallinnas vä?

2 päeva nostalgiat

2011-09-17T08:38:00.005+03:00

Teine neist on praegu. Sõidan bussiga Tallinna ja tundun iseendale seetõttu väga tudenglik. Et noh laupäeva hommikul odavbussiga, läpakas ka kaasas. Vanad ... ajad. Bussijaam Tartus oli tundmatuseni muutunud vahepeal. Otsustasin eile õhtul, et kuna mul on vaba nädalavahetus, ema saabub reisilt ja isa pole ma lihtsalt peaaegu 2 kuud näinud (ei ta ei ole rekkajuht Norras või muud sellist, lihtsalt hiidlane) ja ehk õnnestub ka õega trehvata (kuigi ma ei ole hetkel üldse kindel, kas ta minuga samas riigis asub, ma loobusin umbes 2-3 aastat tagasi järje pidamisest), sest on ikkagi nädalavahetus, siis miks ka mitte.

Üldiselt on elu kulgenud selliseks, et olen nüüd tööd teinud kahe nädala jagu ja selle olemasoluga ka vaikselt ära harjunud. Peale 8-tunniseid tööpäevi on koju jõudes küll toss väljas (sest enamikel kordadel ma kuidagi ei satu isegi istuma selle 8 tunni jooksul), aga sellest hoolimata tunnen, kuidas töötamine hakkab jälle järjest vähem mõjuma. Oli mul ju kuskil kaks kuud puhkust vahepeal. Või noh, lulli löömist. Teine asi, millega harjuma peaks, on trenn, aga seda ma ei näe veel tulemas. Viimases trennis tegime lisaks tantsule ka päristrenni (kaks plaksu - kätekõverdused ja seljalihas, kolm plaksu - triitseps ja kõhulihas vms) ja nüüd on mul kohati raskusi oma jäsemete lihastesse jõu rakendamisega. Kuigi tants ise on ikka kuradima vahva. Kuna video-clip dancing peaks eeldama, et enamik koreograafiast on videost pärit, siis see päris tõsi pole. Video annab pigem selle feelingu, mida peab tantsu ajal tundma ja selle lavalise asetuse, aga tegelik koreograafia on pärit live esinemisest, vähemalt esimese kava puhul. Ja uskuge või mitte - esimene video on ei kellegi muu kui Brintey Spearsi loo järgi. Till the world ends vms. Ja kuna B on B ja uue aja B on minu meelest ikka eriti kräpp, siis treeningsaalis ma isegi ei mõtle sellele. On mingi tümakas ja mina pean end selle järgi liigutama. Ja see on äge - kui välja tuleb!

Ja siin paar pilti minu esimesest nostalgiast - käisime eile Joey'ga läbi väikese kvartali seoses ta teise (või esimese) magistri erialaga. Kui veel MA-d õppisin, siis oli 2,5 aastat järjest iganädalane laks mingi territooriumi uurimine, jälgimine, pildistamine ja analüüs. Kaardistamine, sildistamine, skitseerimine, mõõtmine, vaatlemine, ettekujutamine. Lõpuks teadsin Tartust juba LIIGA palju. Nüüd kui kooli pole, on siin muidugi palju toredam elada, aga vanade aegade nimel ja ka seetõttu, et värskesse õhku saada, oli täitsa tore.

Ja WOW bloggeril on mingi uus pildi vaatamise süsteem. Kui klikkad pildil, siis näed.

MATU TÕIGI SELLE MULLE NÜÜD!

2011-09-13T22:14:00.001+03:00

Vt eelmist postitust!

Ja mõtlesin, et teen selle raamatu kohta ja ainult selle raamatu kohta eraldi kokandusblogi. Nii nagu Julie ja Julia filmis oli, ainult et iga päev ikka kooki ei küpseta :) Võtkasin tärminivabalt ja prooviks nii kuskil iga nädal või paar korda kuus! Esimene kook on juba soolas, pole veel kindel, kas teen blondie (ehk siis brownie vastand valgest šokolaadist) või kirju koera marmelaadiga (retseptis oleva ROSINA asemel, väkk ju).

TAHAN NII VÄGA

2011-09-13T16:04:00.002+03:00

Nami-Nami kodulehel on selle reklaam kohe üleval. See oli armastus esimesest silmapilgust. Sõitsin ruttu Apollosse. Ja käisin ümber selle 210kr maksva raamatu nagu kass ümber palava pudru. Tegin endale kohe Apollo kliendikaardi ka. Aga ära ikka ei ostnud. Näen seda nüüd paar ööd unes.

Imeline J Ä Ä T I S

2011-09-11T20:02:00.006+03:00

Ma ei tea kedagi, kes jäätist ei armastaks. Või jätaks see lihtsalt KÜLMAKS. Aga jäätise teeb veel paremaks kui see on tulnud ise enda käte vahelt ja uskuge mind, võib-olla puhast koogel-moogelit munast ja suhkrust on veel lihtsam teha kui kodujäätist. Ja selleks ei lähe mitte vaja kallist ja korraliku ruumiröövlist masinat, vaid lihtsalt mikserit ja 7 minutit aega. Tavalise koorejäätise jaoks on komponente vaja kaks. Mida koorejäätisele juurde lisada - see on juba iga ühe oma maitse järgi teha. Ja see maailma kõige lihtsam retsept on siin: mikserdasin 400ml vahukoort suhteliselt tahkeks ja lisasin magustatud kondenspiima (selle klassikalise helesinisetriibulise potska) ja mikserdasin selle sinna ühtlaseks. VALMIS! Sügavkülmas taheneb ta juba 12h-ga ära. Oleneb külmast ehk ka. Tavaline koorejäätis saab niimoodi üsna magus, aga kui magustamata kakaopulbrit poolele portsule juurde lisasin, siis see mõrustas veidi maitset ja tulemus jäi perfect. Abiks oli jälle minu lemmikkokandusblogitaja Kätrin. Niiet järgmine kord kui külla tulete, siis sööme kõik koos jäätist nii et suunurgad pruunid!

2011-09-10T19:12:00.003+03:00

Tõeline võitja

2011-09-07T10:52:00.003+03:00

Minu Elisa ühe kuu arve oli sama suur kui kolmandiku kuu peale EMT-s. Olen võitja.

Võitsime Facebookis magavate kasside pildivõistlusel kvaliteettoitu ja kassiliiva. Võitja.

Täna õhtul

2011-09-06T16:19:00.002+03:00

valmib meie pere esimene ühine õhtusöök. Meie pere on nüüd teadupärast ühe liikme võrra suurem, sest elame koos Sirliga, mis seni on olnud täitsa tore. Kõik liikmed on tolerantsed rahulikud inimesed ja klapp on koos hea. Mis me siis valmistame? Esimesena pani Sirli potti podisema 6 kanakoiba koos küüslaugu, aprikoosi ja sibulaga. Seni näeb see lihtsalt jumalik välja. Mentoriks on Teele ema Tiiu, kes tegi selle ei-kellegi-muu kui Jamie O järgi. Nüüd on köögis väike paus, sest kana valmib u kolme tunniga. Varsti panen mina kartulid koos porgandi ja küüslauguga keema, et saada toormaterjal kartuli-murulaugu pudru jaoks, lisandiks mõtlesin teha hautatud porgandeid köögiviljapuljongis. Niiet minu etteaste tuleb alles. Kartuliputru teen elus esimest korda, loodan, et tuleb kreemjas ja õhuline!

Muust elust nii palju, et olen saanud paika kaks üsna olulist punkti. Selleks on töökoht noortekohvikus Metro ja valutav kael ja kanged jalad viitavad sellele, et käisin ära ka trennis. Trenn (olles esimene kord isegi pool tundi lühem kui tavaliselt) oli ootamatult (aga samas ikkagi kardetult) raske. Neiud minu lähedal kasutasid väljendit "Nagu oleks mõõga alla neelanud", mis sobis hästi ka minu olukorraga... Kõige hullem oli tasakaalu leidmine, ka täiesti tavaliste soojendusharjutuste puhul. Mõtlesin, et see ei ole mina, kes peeglist vastu vaatab. Lisaks kõigele selgus, et klassikaline aeroobikariietus (alt veidiveidi laienevad retuusid ja trennimaika koos harilike mustade sisetantsu jalanõudega) on täiesti OUT. Treeningsaal on muutunud moelavaks, kusjuures oluline ei ole üldse mugavus. Minu treeningstiil (video-clip dancing) ja treener eeldab hip-hopi kalduvusi, mis tähendab seda, et minu cheerleaderlikud harjumused on täiesti ebavajalikud. Mina tahaks tõusta, hüpata, lennata, jalgu ja käsi õhku visata, aga see trenn nõuab täistallaga maapinna rammimist olles põlved krõnksus võimalikult madalal ja suhteliselt väikeseid, aga teravaid liigutusi. Niiet harjumuste muutmisega ja võhma suurendamisega läheb nüüd korralikult aega, aga esialgu veel indu jagub.

Lihtsalt maailma suurepäraseim päev Uue Maailmas!

2011-09-05T12:02:00.007+03:00

Kui me emaga kell 10 Koidu tänavale jõudsime, siis polnud uuemaailmakad veel ärganud.

Kõlaritel olid endiselt sinised kilekotid peal ja lava oli mattunud kaootilise tehnika ja mööbli mäe alla. Haljasala, kus me algse idee järgi paiknema pidime, seljatasime me kohe kui nägime, et peale suure hommiku kaste, pole seal muud midagi. Seega sõitsime kohale Koidu tänavale Seltsimaja vastu ning omal algatusel hakkasime Meie jaoks ideaalsesse geograafilisse punkti telki püsti panema. Mööblit oli nii palju, et ühest autost jäi väheks. Nii umbes tunniga, hakkas midagi juba looma. Meie põhjalik läbimõeldus kandis vilja. Dekoratsioonid ja temaatika said kiitust, aga kõige rohkem sai kiitust ema magus õunamoos, geniaalne õunaleib ürdivõiga ja suurepärane Itaalia kohv Illy'lt (varsti läks sõna liikvele ning tuldi juba seda head kohvi küsima). Lisaks sellele, et meie asukoht oli nagu lotovõit, oli ilm nagu ära ostetud! Esimesel päeval, laupäeval, me ei osalenud ning siis hajutas juba kella kuueks õhtul Uue Maailmas nägemise paduvihm. Pühapäeval aga päike sillerdas ja iga kiirega tõstis meeleolu! Kella poole kuueks oli kogu küpsetiste kraam maha müüdud, seega otsustasin ema uut kooki küpsetama saata ja ise lauatäiteks hakata moosisaiu pakkuma. 30 senti tükk ja ühe pätsi sai täitsa ära müüdud. Ja nüüd natuke neile, kes tulla ei saanud (väga, VÄGA, kahju!!)

Kui putka oli püsti ja algas klientide ootamine

Lõpuks saime korvid ikka tühjaks ka!

Tagaplaanil töötajate puhkepaus, esiplaanil meie väga hea ja armas kohvimasin!

Magus magus õunamoos, mida lõpuks hakkasime saia peal pakkuma

Minu parimad muffinid

Kuivatatud õunad

Esimene kunde

Meie nö püsikunded päiksepaistel pead ravimas

Kõige suurema perekondliku külaskäigu tegid Puusepad (pildil Madise õde Teele),

kes lausa üksteise teadmata vahelduva eduga Õunakohvikut külastasid.

Kahjuks ei jõudnud see aasta mahla juurde teha. Aga eelmise aasta oma kõlbas niisama hästi, kui suhkurt ja vett juurde lisada. Kaks suurt purki mahla kadusid päikese käes higistavate kundede kurku paari tunniga.

Menüü, millest kella viieks pidime enamiku maha tõmbama

(Mahlakallamise ja Teele pilt kuuluvad Teelele)

Käigud

2011-09-01T20:33:00.006+03:00

Teekonnal Tartust Tallinna sõitsin läbi Aegviidust. Kasutan seda maanteed palju meelsamini, mitte ainult sellepärast, et see pole pooltki nii närviline, vaid ka sellepärast, et see on palju huvitavam kui Tartu maantee ja mu vanaema elab Aegviidus kohe Piibe ääres. Vanaemaga sai täna igast pulli. Kuna ta on seni veendumusel, et pühapäeval ei jaksa müüma tulla, aga tema panus on siiski kohvikus üsna suur (tema tehtud on üks tülikamaid asju, milleks on kuivatatud õunad, pooleteisest kilost õuntest sai 300g kuivatatud õunu, viiekordne langus kaalus), siis otsustasin tema pliiti jälgides, et tahaksin selle taustal vanaemast kohviku tarbeks pilti teha. Vanaema, kelle poolt olen saanud edevuse, oli muidugi väga meelitatud ning maskeeris end õigeks vanaemaks, võttis kätte praelusika ning läks oma selleaastaste sibulate juurde poseerima. Ma kohe tundsin, kui hästi ma ta enesetundele mõjusin.

Pärast avastasin kanamajast (kus enam aastaid kanu pole) kopitanud tekkide ja vaipade alt täiesti kasutamata tutika suure rohelise prügikonteineri (70 liitrit) ja panin juba soovi müüki. 40 €, tingida saab ka. Lisaks sain vanaemalt volvo suuruseid porgandeid ning oma ägeda pudrunuia koos imehea kartulipudru retseptiga Targu talitast.

Sõstral nii hästi ei läinud. Järva-Jaani küngaste ajaks oli tal juba nutt nii suur ja korraga juhtus meil väike õnnetus keset J-J teetöid. Seoses karvapallide ja just söödud toiduga. J-J vallamaja ees 7 min puhastust ning autos ringikepslemist nagu gravitatsioonita olekus, kord laes, kord maas, ja siis saime teekonda jätkata.

Esimese septembri puhul käisin koolis ka. Seekord Tallinna Ülikoolis (Uussadama5) Madise õe Teele fotonäitusel. Näitus oli üles seatud pealtnäha kõige tavalisemasse koridori, aga koos piltidega muutus see ruum veidi teiseks. Niiet lugejad TLÜ-st, kolmandal korrusel liftidest vasakule jäävas koridoris on Teele fotonäitus Me, myself and I.

Õunakohvik

2011-08-30T16:32:00.006+03:00

Tuletan kõigile meelde, et selle nädala pühapäeval ehk 4. septembril paneme mina ja mu ema proovile kõik oma kokanduslikud ja organiseerimise võimed, et pakkuda kõike head ja paremat Uue Maailma Tänavafestivalil. Meie asukoht on Koidu tänava lähistel Uue Maailma seltsimaja juures (armas väike maja, mille ees Koidu tänava pool on laste kiigud). Kohviku teevad edukaks kliendid, niiet kõik sõbrad ja võõramad lugejad - ootame Teid Õunakohvikusse. Pakume kõikvõimalikke ägedaid asju, mida õunast valmistada saab. Nii magusaid küpsetisi kui ka üht-teist soolast! Ja kindlasti igasuguseid vahvaid üllatusi! Haljasala, kus kohvikud asuvad, kasutatakse festivali raames pikniku aiana. Seega kui vähegi ilm lubab, siis pingid, tekid, padjad peaksid olemas olema.

Seega, 4. september, hommikust alates kuni õhtuni välja - Sandra ja Mare Õunakohvik!

Tahad kellelegi muljet avaldada?

2011-08-26T22:15:00.003+03:00

Siin on Sulle õppetund (see ei ole mulle juu!)

Sellin blog.

Kokanduslikel teemadel ka jätkan

2011-08-21T20:07:00.011+03:00

Postitan siia nüüd paar head retsepti. 2 kooki ja kaks soolast rooga. See ütleb mu köögi kohta ikka päris palju, et olen nüüd vist peaaegu et iga päev otsinud välja mingi retsepti, läinud toorainete jaoks poodi ja küpsetanud. Ma isegi ei tee enam ühte rooga korraga, vaid rahuldun alles siis kui olen kõik asjad ise valmistanud ja kuidagi teisiti kui tavaliselt (st proovinud mingit varem kasutamata võtet). Nagu näiteks olen küpsetanud ka koogid hilisemaks maiustamiseks.

Õunakook halvaaga. Üks päev katsetasin üht õunakoogi varianti, milles kasutasin Madise eelistusi nagu näiteks halvaa ning ei kasutanud keeksi. Taigna tegin tavalise muretaigna, seejärel katsin kihi purustatud halvaaga ning peale laotasin õunad, mida tädi aiast käisin just kuivatatud õunte tegemiseks küsimas. (See oli muidugi omaette ettevõtmine - 5h ahjus, sealjuures kuivasid need nii kokku, et kurb oli lausa pärast, et nii vähe tuli.

Aga superhead said see-eest.) Kahjuks aga õpin alles uut ahju tundma ning selgus, et see küpsetab kõrgemal temperatuuril kui näidik näitab (ka kuivatatud õunad pidid algselt ahjus olema 6h!), mistõttu küpses kook üle. Ta ei läinud küll kõrbema, aga ütleme nii, et sai liiga küpseks, st et muretaigen läks liiga kõvaks. Aga kui kõvad ääred eemaldada, siis maitselt oli suus sulav. Kes aga nüüd hoolikalt luges, luges välja ka õunakoogi retsepti, omalt poolt veel lisan, et ahjus oli ta mul 25-30 min 200 kraadi juures.

Tänases menüüs oli aga juustune kanafilee kauboikartulitega. Ning ma pean ütlema, et midagi nii lihtsat pole ma ammu teinud. Lisaks panin nad ühele ahjuvormile, mis tähendab, et neile sobis täpselt sama suur kuumus kui ka küpsetamise aeg.

Mundris kartulid valmisid nii:

- tükeldasin ühe küüslaugu küüne nii väikseks kui sain,

- panin selle kausikesse ning kallasin sinna u 2-3 sl täie jagu õli (kindlasti sobib ka oliivi oma!),

- lisasin veel sobivaid suvalisi maitseaineid (küüslaugupipar ja sool, aga miks mitte ka kartuli maitseaine?) ja segasin kõik kokku,

- siis pesin kartulid ja lõikasin viiludeks (väga mugav on kartuleid MITTE koorida) ning paari tüki haaval "pesin" neid näppude vahel maitseainesegus,

- siis asetasin nad ahjuvormile ning patustamise eesmärgil lisasin ka sinna paari võinoa portsu jagu võid alla (olen seisukohal, et mistahes toit on kodus ikkagi tervislikum kui pubis/putkas/poest ja lohutan end sellega)

- kraade oli 190 jagu ning aega kulus 30 min küpsemiseks, oluline on neid vahepeal segada, et kõik tahud saaks ühtlaselt õliseks ja küpseks

- kartulitega sobib väga hästi lihtsalt hapukoor või mistahes koorene segu

Kana valmis veel lihtsamalt:

- võtsin kaks kanafilee tükki ja tampisin need riistade puudumise tõttu kulbiga lamedamaks ja mudisin vähese soola ja pipraga kokku

- segasin kausis portsu riivjuustu ja umbes 3-4 sl hapukoort

- lisasin sobivaid maitseaineid nagu sool ja pipar ja segasin veel

- panin jälle paar triipsu võid ahjupanni põhja ja asetasin kana nendele, katsin riivjuustu-hapukoore möksiga

- küpsesid samuti 190 kraadi juures 30 minutit ning sai suussulavalt mahlane

Tänaseks maiustamiseks tegin oma lemmikbrowniet. Tegin seda üle pika aja ja ei pidanud pettuma selle ideaalsuses. Retsept on SELLElaadne, kuid mina kasutan üldjuhul vähemalt poole vähem võid ning tegelikult on oluline ainult see 200g šokolaadi, mis massi sisse läheb (koos kakaopulbriga). See, mida soovitatakse hiljem sisse tükeldada, ei ole niivõrd oluline ja mitte niivõrd magusat armastavale inimesele ka vajalik. Kuna koogis on ka suhkurt, siis tuleb see nii ehk naa magus. Aitäh, kõht sai täis!

Tere!

2011-08-18T19:47:00.004+03:00

Tahtsin siia mõneks ajaks kokandusliku pildi panna (Hanna tehtud foto restoranis Köök ravioolide meisterdamisest), sest just selles suunas liiguvad hetkel mu mõtted. Aasta otsa rääkisime emaga sellest, kuidas 2011 sügisel võtame osa Uue Maailma Tänavafestivalil kohvikuterivist. Noh nii pool naljaga. Nüüd teeme teoks! Tasub meid otsida 4. septembril, pühapäeval. Nimeks saab Õunakohvik ja kõigi eelduste kohaselt asub see Luha ja Koidu tänava kandis Uues Maailmas. Plaanis on pakkuda: õunamuffineid kreekapähklite ja vahtrasiirupiga, klassikalist õunakooki, kaasa ostmiseks kuivatatud õunu ja õunaleiba, erinevaid õunadzämm'e, ubinamahla, kohvi-teed. See on juba kahe ja poole nädala pärast, niiet unustada, et seal olen, pole võimalik, kui meid ei külasta - võtan isikliku solvanguna! :)

Muud juttu ka. Olen nüüd jälle Tartu elanik, Raadi täpsemalt. Jube napilt küll, sissesõidu tee minu maja ette on umbes 10 meetrit enne Tartu asula lõpu märki. Esialgu küll tundus, et kuhu metsa ma elama olen hakanud, aga tegelikult pole see kaugemal kesklinnast kui Lõunakeskus või näiteks Veeriku Selver - olen mitu õhtut järjest linna keskpunkti jalutanud ja seda ca poole tunniga (aga allamäge :) Ning kuigi siin on palju uusi kortermaju (max. kolmekorruselised) ja ohtralt tehiskünkaid ja -radu, siis on siin maailmatuma mõnna. Õhtupäike, mis akendest sisse paistab, annab mulle iga õhtul mingi mõnusa energialaengu. Lisaks on mul siin suur avar köök (umbestäpselt selline nagu olen alati mõelnud, et võiks olla), kus olen seni iga päev rõõmuga midagi küpsetanud, isegi Jana (kokk Gustost) käis üks päev dinneril.

Lisaks on Tartul praegu mingi selline õhkkond, millist ma pole siin kunagi kogeda saanud, rohmakatest tudengitest kubiseb vaid Pirogov, aga muu linn on neist tühi. Kaubamaja on siiski nagu magus lill, mille ümber veel viimaseid vabu päevi nautivad põhikoolilapsed nagu mesilased tiirlevad, aga ülejäänud linn on täis rahulikke ja nautlevaid turiste (see pole siin nii nagu Tallinnas Viru tänaval), kes on hõivanud viimse kui ühe laua välikohvikutes. Ja välikohvikud ei ole siin ainult Raekojas, vaid on ka pisikestel kõrvaltänavatel nagu Lõuna-Euroopas. Tudengina siin elades näed lihtsalt hoopis teist linna. Esiteks ei ole ma siin vist kunagi veetnud suve lõppu. Kui ülikoolis käisin, siis veetsin ju siin aega punkti pealt septembrist juunini. Nii nagu ka ülejäänud 20 000 tudeerivat isikut. Praegu aga on neid siin umbes 2000 ja nad hajuvad teiste inimeste sekka ära, isegi kui neil on auklikud tennised ja markeriga täissoditud t-särgid seljas. Niiet linn tundub nagu tavaline ilus rahulik linn. Varem ma nägin seda muidugi miinusena, et suvel pole siin kedagi ega midagi. Hetkel on see kuidagi nii ilus ja paslik.

Tagasi lõunas

2011-08-15T11:04:00.006+03:00

Navi heinakuhjad suguvõsakokkutuleku küla ringkäigul (by H)

Tädi Hansu ja Gretekese tareke, kus kokkutulekul ööbisime

Lihtsalt üks hea kaanekas (by H)

Leidsime Madisega oma uue kodu katuselt terrassi

2011-08-14T21:18:00.001+03:00

Uusi töid

2011-08-08T00:22:00.003+03:00

Rohkem pilte ja töid leiab minu käsi lehelt (ka paremal lingireas)

Saiategu

2011-08-05T13:31:00.006+03:00

Pulmaskäik ja üleüldse viimasel ajal söödud head toidud (sest ma pole enam halva toidu saarel Hiiumaal - v.a. suvila ja Sõnajala söökla) ajendasid mind veidi kokakunsti arendama. Kindlasti andis oma panuse ka see, et viibime praegu Madisega Veerennis nagu peremehed, sest kõik teised puhkavad eemal. Algselt tekkis soov teha mõnda head risottot (valmis lõherisotto valges veinis kirsstomatitega), aga Nami-nami raamatut sirvides leidsin sellele ka hea kõrvalise lisandi, mida Teile ka tutvustan. Selleks on tomati-oliivi sai, aga kuna meie LEIBkond oliive ei armasta, siis seda sinna ei pannud. Tahtsin küll lisada küüslauku, aga seda oli nii vähe alles ja see natuke kulus risotto sisse ära.

Vaja läks:

200 ml maitsestamata jogurtit

4 muna (2 tk olid juhuslikult ehtsad maamunad, niiet sai tuli uhke kuldkollane)

250g jahu

2tl küpsetuspulbrit

1tl suhkurt, pool tl soola, hunniku kuivatatud basiilikut, kolmveerand tl purustatud pipart

100g riivitud Goudat v Emmentali (mina kasutasin juhuse tahtel kõige labasemat lihtsat Eesti juustu)

100g päikesekuivatatud tomateid õlis (kurnata pole vaja)

(100g kivideta oliive)

Peale misiganes seemneid (retseptis olid männiseemned, mina kasutasid päevalillekaid)

1. Vahustasin omavahel muna ja jogurti

2. Eraldi segasin kõik kuivained

3. Segasin kõik omavahel kokku ning lisasin juustu ja tükeldatud tomatid.

4. Kallasin segu küpsetuspaberiga kaetud leivavormi ja küpsetasin täpselt tunni jagu 200 kraadises ahjus.

Nämm!

Mõned pildid minu kiirest suveürituste melust

2011-08-04T15:29:00.004+03:00

Grete ja Steni pulmad (03. august 2011)

Saaremaal matkamas ehk Valdo üllatuspidu

(Pildid Annekalt, Greetelt ja iseendalt)

Professionaalsed kolijad

2011-07-29T22:46:00.005+03:00

Jälle üks korterivõtmete paar omanikele üle antud ja kodinatega tagasi vahepeatuspunkti Veerenni jõutud. See oli meile neljas kolimine (hullult lahe termin - kolimine, see on justkui "kola", aga tegusõnana), mis tähendab, et me vahetame keskmiselt iga kolmveerand aasta tagant enda elukohta. Avastasin täna, et seda sorti inimeste kohta on meil liiga palju asju. Kui ma sellise eluviisi juurde jään (tundub, et lähiajal küll, sest kaua ma ikka seal Tartus suudan olla), siis peaksin 5-6 autotäie asemel saama 1-2 autotäit. Õnneks on Tartu korteris KÕIK olemas, pean sinna vaid ihupesu viima ja nipetnäpet. Sellest hoolimata tuli Tartusse viidavate vajalike asjade kast kolm korda suurem kui Tallinnasse jäädavate oma ja seal olid sees vaid KÖÖGINÕUD! Sealjuures avastasin, et kõlan nagu minu unistuste amet - (meeleheitel*) koduperenaine - kui sõnasin M-le, et loomulikult me peame kõik need alustassid ja kruusid võtma, sest mille seest me külalistele kohvi ja teed siis pakume?!

Igatahes oli meie ajastus suurepärane. Alustasime terve korteritäie asjade pakkimisega täpselt üleeile (olin ju Hiiumaal puhkamas enne seda) ja meil oli kõik nii ajaliselt täpipealt välja arvestatud (ka unepausid), et täna kell 5 kui korteriomanik sisse astus oli M samal ajal auto juures viimaseid asju sisse lükkamas ja mina jalgupidi vannis varbaid pesemas, esiku ja elutoa põrand veel Fairy veest läikimas.

Kahju on ainult meie tutikast voodist, mis jõudis meil umbes poolteist kuud olla. Voodi ise oli imeilus ja mul ei ole mitte kunagi nii head (ja kallist?) madratsit olnud kui see, mis maha jäi. Maha jäi see aga seetõttu, et nagu ma ütlesin, on kõik vajalik juba Tartus olemas, mis tähendab seda, et saime voodi ja madratsi maha ärida, pääsesime suurest ja tülikast mööblikolimise protsessist (ka beež diivan jäi sinna) ja raha kulub ka kolimise protsessi ajal mõnusasti ära, eriti kuna me alates tänasest jälle mõlemad töötud oleme :) (loe: otsin Tartus tööd)

Ja selles Äripäeva artiklis sai Madisest staar (koos võõra neiuga!):

ÄP restoranitest: väike, tubli ja hubane

* - jälle üks vahva eestikeelne sõna - meelt heitma! Nagu ketast?

Need pilved,

2011-07-27T21:59:00.003+03:00

mis Tallinna kohal hetkel seisavad nagu Iseseisvuspäeva tulnukamasin, meenutavad mulle üht päeviku sissekannet Hiiumaast, mis siia kunagi ei jõudnudki. Siin see nüüd on:

Terve ülejäänud päeva ja nii ka täna on meie kohal rippunud täielik leitsak, mis paneb isegi õhu põlla pinnal virvendama. Eile õhtul käis veelkord üle üks suur kõmm, aga tundub, et lõviosa on veel tulemas. Isegi kass hingeldab nagu koer, keel väljas, kõht vappumas. Loodetavasti saab ilma vihmata hakkama kuni pimeduseni, sest täna on plaanis Vana Baskini teatri lavastust Kärdlasse vaatama minna. NING jõuab ka Hiiumaale minu teine pool, kellele halastatakse paar päeva puhkust!

---

Te ei kujuta ette ka, mis torm õues on. Ma olen loomulikult vasikavaimustuses. Otsustasin umbes 30 minutit tagasi, et ma pean korra veel meres käima. Päev on olnud nii saun, et kuigi taevas pole ühtegi pilve, on see kõik ühtlaselt kollane, mitte helesinine. Totaalne leitsak saare moodi. Seda peab oma kehaga tajuma, et aru saada. Täielik tuulevaikus ei lisa ka omalt poolt midagi (tajun iga keharakuga, et äike ja torm on tulemas. Ja ootan seda, et pääseda sellest kuumusest.) Mistõttu otsustasin, et ainuke koht, kus hetkel istuda tahaks, on puusakõrgune merevesi. Isa küll imestas, et lähen vahetult enne tormi randa (juba vaikselt kõmmutas). Minus aga tärkas mingi adrenaliin ja just sinna ma minna tahtsingi. Merevesi oli teatud mõttes täielik pettumus, sest see oli nii soe, et mingit jahutust see ei pakkunud. Pidin pärast ujumist külma

dušši alla minema. Mingid tuhakarva pilved mere poolt (kust nad tavaliselt KUNAGI ei tule) liikusid aga minu suunas. Ja selleks ajaks kui olin läbi põlvekõrguse heina 150 meetrit koju tagasi kablutanud, olid meie hoovi kõrval olevate pärnade ja kaskede tipud juba horisontaalselt. Seejärel korjasin kibekiirelt ära õues kuivavad riidehilbud ja ronisin üles teisele korrusele, et minna sellele rõdule, mille vaadet ma ühes eelnevas päeva sissekandes kirjeldasin. Kui olin rõduukse avanud, lendas selle ees seespool põrandal seisev Hiiu leht sajas tükis nelja kaare suunas. Tõeline maiuspala! Mere kohal sähvisid välgunooled ja tuul oli nii vali, samas oli õues ikka veel nii soe, et olin märgades ujukates rõdu peal. Tegelikult oli eelmäng palju uhkem kui show ise. Saime küll hoovihma, koos tormi ja tuulega, aga välk ja kõu keerasid kuidagi vahetult enne meid teise suunda, nii et seda me näha ei saanudki. Aga elevust oli küll kolme tormi jagu! (Muide see torm oli ja kulges täpselt sellel ajal kui seda lõiku kirjutasin, nüüdseks tilguvad ainult

kadakate tippudest veepiisad ja kuskilt kaugelt on mingit mörinat kuulda). Aga samas helistas just Madis, kes on hetkel praami peal ning andis edasi teate, et see kõik on hetkel merel ja alles tulemas! Eks näis!

Tagasi Tallinnas

2011-07-27T10:24:00.003+03:00

Aga nii kiire on, et ei jõua siia midagi kirjutada. Märksõna: KOLIMINE

Sellest, kuidas ma Hiiumaale puhkusele sõitsin

2011-07-18T23:07:00.009+03:00

Hiiumaa. Juba mitu aastat ei olnud ma sellele õiglast tähelepanu pööranud. Nüüd olen ma siin. Õnnelikum kui varem! Algab pikemat sorti sissekanne sellest, kuidas ma tasapisi lõõgastun ja oma aega väärtuslikult kasutan. Lubadus iseendale oli vaid see, et enne magama jäämist peab iga päev lõõgastumisprotsessi kirja panema.

1. peatükk

Päev 0,5

Hiiumaale jõudmine läheb ikka üle mõninga kännu, näiteks jäetakse mind umbes viienda autona praamilt maha ja silma ka ei pilgutata. Kartsin, et oma järelejäänud pooleteist tunni sisustamisega läheb keeruliseks, eriti kuna Sõstar oli kaotanud ka viimase raasu julgust ning ei väljunud isegi autos (!) oma puurist, mille üle terve Tallinn-Haapsalu maantee kaeveldi. Selle olukorra "päästsid" Rohuküla sadama kohviku töötajad, kellel oli aega maa ja ilm, et hunnikutäie mahajäänud rahvast ära toita. See oli väga lõbus kogemus - leti taga jahmerdas väga lihtsa ja rahuliku suhtumisega noormees, kes tellimusi vastu võttis ja raha küsis koos omapoolsete poolsosinal kommentaaridega. Toit aga valmis kärmelt ning selle laudaviimisega tegeles umbes kahemeetrine ja poolt sama palju laiune rahuliku suhtumisega härra. Ja kui ei teadnud, kuhu viia, siis pidi leti juurest hüüdma: "Viis friikrtulit salatiga? Viis friikartulit salatiga!". Aga see ilmrahulik ja aegavõttev suhtumine on puhta hiidlaste pärusmaa ja ega see Rohukülagi enam kaugel Hiiumaast pole.

Koduaia sissepääs muutub iga aastaga järjest kitsamaks. Sellel on oma boonus - kuna varsti ei tea me ise ka, millise kahe kadaka vahel sissepääs on, siis ei tea seda kindlasti ka võõrad, kes

siia kanti ära peaksid eksima. Aga kui sellest praost juba läbi oled lipsanud, ilmneb uus täiesti ootamatu vaatepilt. 2011. aasta uus vaatepilt hõlmab hunnikute viisi närbunud kadakaid, mis on selle rägastiku sees küll juba maha raiutud, aga sinna diagonaalsesse asendisse jäetud tükeldamist ja põletamist ootama.

Seekord oli minu armas saunamaja mulle vaba. Mõni varasem aasta olen pidanud isaga selle koha pärast maid jagama. Milline rõõm. Ilma saunamajata ei ole mu meelest seda päris õiget Hiiumaad. Saunamaja on mu isa (ja kindlasti veidi ka minu) enda kätega ehitatud kahekordne ehitis, kus alumisel korrusel on leiliruum aga ka mitmefunktsiooniline puhkeruum meie Mustamäe kodust pärineva diivaniga. Sauna kasutamise ajal on see riietumise ruum koos puhkediivaniga, kus õlut rüübata, muul ajal minu voodi. Kui vanasti saarel tihedalt sai käidud ja õde ka siin pesitses, siis oli minul alumine korrus ja temal ülemine, kuhu pääseb nagu lakka mööda redelit. Seal on kolmnurkne katusealune, kuhu on omakorda konksude najale püstitatud telk. Telk on sääskede ja muu sellise vältimiseks. Samamoodi ka lindude vältimsieks. Ma küll pole seal veel käinud, aga ma olen kindel, et kõigepealt peab läbi linnuessu seal telgini teed pesema.

Sissepääs

Sõber koorunud värviga terrassil

Päev 1

Voodi on nii mõnus ja uni nii hea, aga teisel pool suurt maja risti üle hoovi ootav pisike katusealune kutsub. Õues suure maja trepi peal hängib säbruline katkise sabaga kiisu ja tervitab mind rõõmsalt. Katkise sabaga kiisu on minu isa isiklik tuttav kuskilt Värssu küla pealt. Ta käib siin isaga jutustamas ja siis isa annab talle lesta nahka ja saba ja pead, mis enda õhtusöögist üle jäi. Ehmun hetkeks ja kontrollin, kas sauanamaja uks, kus sees on Sõstar, on ikka kinni. Hakkab siis jälle pihta see romanss. Eelmisel suvel tõin Sõstra Hiiumaale. Siis oli ta veel õrn teismeline, vaevu 5 kuud vana (ja kusjuures hulga julgem ja sealjuures emmele palju alluvam) ja kuidagi

juhtus, et katkise sabaga härra nägi teda ja armus OTSEKOHE! Sõstar oli muidugi veidike meelitatud, aga peamiselt ikkagi segaduses-ehmunud. Katkise sabaga härra lasi terve Hiiumaal veedetud aja mul sauna akna all muudkui MAUU ja MAUU. Mitte Mjäu, vaid selline madal ja hale MAUUU. Seekord, hoolimata sellest, et härra nüüd kindlasti juba ammuilma ühe eksootilise linnapreili lõhna on tundnud, üritan oma linnupoega talle siiski mitte nähtavaks teha. Sõstar nägi härrat ammu juba aknast ning siiberdas seepeale pikalt mööda tuba ringi, mingi imelik tunne kõhus. Nüüd ootame kuniks härra on oma hoomikusöögiga ühel pool ja lahkunud, ehk saame siis ka õue minna.

Õues läks muidugi kohe aktsiooniks. Lasin Sõstra esmakordselt vabalt jooksma, mis oli minupoolne julgustrikk, sest kui te seda kadakarägastikku näeksite - see pole mingi pirnipuuaed. See on tõeline takistusterada. Veidi aega kass lasigi uudishimutsedes emme külje all ringi. Siis aga järgnes üsna loogiline vaatemäng, mille kõik sammud olid ette teada: Sõstar oli minust teatud kauguses, isa pani teiselpool maja muruniiduki tööle, Sõstar tegi silmad suureks ja kadus

nagu teda poleks kunagi olnudki. Järgmine veerandtund möödus mul segaduses: olles seni veel üsna teadmatuses kasside ellusuhtumise koha pealt, ei teadnud ma, kas tunda muret (sest need kadakaväljad on siin ikka mitme kilomeetrised ja iga uue meetri taga tuulega liikuv oksake koos musta mardikaga on ju niii põnev!) või istuda rahulikult ühe koha peal ja oodata kuniks kass ise välja ilmub. Käisin siis veidi aega siit ja sealt praovahel kadakavõsa uurimas ja kiisukiisutamas, aga ei kippu ega kõppu. Nagu ma ütlesin - pole kunagi olnudki!

Mõni aeg hiljem peale niisama passimist ja vahele ka kassi otsimist (oo kui palju metsmaasikaid seal meeletu kadakarägastiku SEES oli!) nägin kiisut kaugustes naabri vanaaegse taluaia peal kõõlumas. Ka temapoolne hüüe oli väga rõõmus kui ma lõpuks sammud naabriaia poole seadsin. Muudkui: emme, emme, tule vaata kui ägeda koha peal ma turnin ja kui tore suga peitust oli mängida!

Nojah, peale seda saatsime kassi tuppa, sest teisiti hetkel ei saanud enam, ja hakkasime isaga talgutega pihta. Kõigepealt kadus olematu kiirusega halgude hunnik ja sellest sai ilus rida seina najale. Siis võtsime eesmärgiks väga mehise töö, milleks oli kadakate kokku nöörimine. Meie aias on nimelt aastate jooksul toimuma hakanud igasuguseid erinevaid silmaga väga

hästi tajutavaid protsesse. Kunagi kui siia maja tegime olid rõõmsad kadakad kahemeetrised, värsked, vintsked tükid. Tänaseks on nad kasvanud pea kolm korda

kõrgemaks ja laiemaks. Meie elumaja teise korruse merepoolselt rõdult vallandus kunagi hingemattev vaade: silmapiirist alla poole jäi tihe ja armas kadakamets ning kaugemal

sinine meri koos oma ulpivate laidudega, peakohal helekollane taevas. Nüüdseks on rõdult näha ainult tumerohelist okkalist seina... Ning nende keskele on kasvanud hulga noori ja sama vintskeid lehtpuusid, mis tunduvad vaikselt asja üle võtvat. Kadakas on endiselt diktaatorlik valitseja, kuid vananev - tüved kuivavad alt ning oksad annavad kergemini talvelume raskustele alla. Ehk siis see pisikeseks praoks muutunud sissesõidutee, millest enne juttu oli, on ka

antud protsessist konkreetne näide - oksad on vajunud laiaks, raskeks ja kaldu. Need neljameetrised oksad oleks vaja oma peremeestüvega jälle kokku kinnitada. Selle

töö teeme ära meie mõneaastase vahega. Sest meie pereisa peamine lähtepunkt on see, et kõik, mis elab, peab jääma oma kohale (st ei tohi ära lõigata), teinekord ehk peab veidi kaasa aitama. Täna panin ka mina oma viimsegi muskli käe sees töösse ja surusin neid vägagi torkivaid oksi kokku samal ajal kui isa neid sidus. Lühikese kolmveerandtunnnaga oli hoovil juba hoopis teine ilme. Nüüd ootame vihmaseid ilmu, et saaksime hakata maharaiutud kadakaid põletama, et kõik, mis hoovi alles jääks oleks vertikaalne, mitte horisontaalne või diagonaalne.

Premeerisime endid rannapaargus, kuigi see mõte oli ahvatlevam kui koht ise. No ilus on ta jaa, aga hinnad on hiidlaslikult kummalised. Näiteks pearoogadest juustusnitsel ja hakkotlett olid midagi kolme euro väärilised, kuid kanafilee (kanaliha on ju odavam kui sealiha) juba pea 10 eurot. Olin täiesti valmis juustusnitsli teed minema kui selgus, et kõik sellega seonduv oli otsas. Otsas olevatele asjadele pani punkti see kui isa küsis, et millist õlut neil vaadist saab. Vastuseks kõlas vana tuntud "see on meil kahjuks otsas" ja siis lisandus veel suurepärane "aga muidu üldiselt Saku originaal". Ja kui kunagi oma roa pika hiidlasliku ootamise peale kätte sain, siis ärasöödud kanafilee oli 10 punkti (euro) asemel kuskil 4,5 vääriline.

Õhtu viimane kommunikatsioon toimub üldiselt võileibade ja tee saatel. See on selline hetk, kus avastad võileibade geniaalsuse ning jutustad midagi olulist või päevakajalist kõrvale või kuulad üheksasi uudiseid. Väga klassikaline Hiiumaa päev lõpp. Saunamajas on ootamas ülipehme voodi, koos kõige vajalikuga: raadio, ristsõna, raamatud, arvuti, mida aga vajad seni kuniks uni silma tikub.

Päev 3

Täieliku lõõgastumiseni on veel mõned vaheetapid minna. Ma ei tea ainult kahjuks, mis need täpselt on. Tean, et täielik lõõgastumine on see, kui ma mõtlen ainult sellele, mis toimub nüüd ja praegu minu lähiümbruses. Ometi leian mõnikord oma mõtted kuskilt ajaliselt eest- või tagantpoolt Hiiumaad. Lisaks tähendab täielik lõõgastumine seda kui enam mitte üks asi ei dikteeri sulle ette, mida sa tegema pead. Näiteks kõhu korin ei dikteeri, et pead sööma või kohustused asju ajada ei dikteeri kuskile linna sõitmist. Või midagi passiivsemat nagu näiteks: õues olev tohutult ilus ilm ja sillerav päike ei dikteeri sul õue minna. Sa võid olla vabalt

voodis sel hetkel, kui sa seda tahad! Sind juhatab ainult mingi sinu seest tulev soov millegagi tegelemiseks ning seda sa ka teed, sest sul on selleks kõik olemas siin ja praegu. Ühesõnaga lähtud letargiliselt ainult mingist kuuenda meele esitatud nõuetest.

Tänane päev algas TÄPSELT samamoodi nagu eilne. Kell oli täpselt sama palju kui ärkasin, kass äratas mind nuuskimisega täpselt samamoodi ja jällekord kutsus mind see pisike katusealune teiselpool elumaja, ilma W-ta C. Ja kohas, kus aeg seisab ja liigub täpselt sinna suunas ja sellise tempoga nagu ise soovid, võibki selline DEJA VU juhtuda. Ja kusjuures need hommikud on mul varemgi sellised olnud. Ma pean silmas eelmisi aastaid. Võib-olla ei ole kassi, aga ma olen jälle selles samas ajahetkes, kus varemgi olen olnud.

DEJA VU purustas see, et säbrulist katkise sabaga kassi ei olnud kohal. Seega saime minu sõstrasilmse lapsega koos hommikut vastu minna võtma. Istusime isaga oma tunnikese poolteist oma värvist mahakoorunud terrassil ja jutustasime. See oli üks hetk lõõgastumisest. Mitte miski ei dikteerinud midagi ette ja terrassil mitte liiga kuuma päikese käes koos kohvitassi ja isa ja kassiga oligi just täpselt see, mida ma sel hetkel tahtsin.

Kella üheks pidime isa auto Kärdlasse remonti viima, mistõttu sõitsime kahe autoga linna, et teist remondi ajal kasutada. Isa alustas sõitu pool tundi varem, et me ei peaks üksteise vaateväljas sõitma, mis on üsnagi häiriv faktor. Ta helistas mulle 5 min peale väljumist elevil, et meie tee ääres on oma 20 tegelast, kõigil maalipotid ees ja pintslid näpus. Ajasin seepeale oma autole ka kohe tuurid sisse ning sõitsin ka tee äärde (see on umbes 60-70 m meie majast). Loomulikult pidasin auto kinni ja marssisin Tiiupesa puhkemaja suunas, kus toimus parasjagu osade tööde näitus. Selgus, et meie kodu juures Tiiupesa puhkemajas on juba nädal aega toimunud Tallinna laste maalilaager. Lapsed, kes ümber kepslesid ja mind nii uudishimutsedes jälgisid, olid keskmiselt 10-14 aasta vanused. Sattusin loomulikult sellest kõigest nii vaimustusse, sest mul on endalgi maali asjad kaasas ning üleüldse olen ma üks suur laagrite fanaatik, nii nüüd kui vanus enam ei lubaks, aga ka väiksena kui mööda laagreid sai iga suvi käidud. Seega jutustasin nendega ning omandasin sellest vahejuhtumist kaks asja: esiteks on noortel homme viimane päev ning siis toimub kell 2 kõikide tööde näitus (lapsi oli laagris 18 ja iga päev valmis igal põnnil minimaalselt 1 töö), mida pidid ka Hiiu leht pildistama tulema. Teiseks sain ma ise sellest kõigest nii suurt indu, et võtsin ka ise selle maaliprojekti samal õhtul töösse. Selle järele tekkis alles hiljuti ka kibe vajadus, sest selgus, et minu sõbranna tuleb lähipäevil Kärdlasse oma sünnipäeva tähistama. Seega leidis töö endale ka kohe omaniku. Olgugi, et metsviinapuu osas tekkis mul nii suur kimbatus ja oskamatus, et pidin töö tänaseks õhtuks katkestama.

Kärdlasse jõudes avastasin pettumusega, et minu kunagine lemmikkunstitarvetepood on omalt kohalt nihkunud paar maja edasi ja sellest on saanud hoopis kontoritarvetepood, kus müüakse ka veidi kunstiasju. Sellest hoolimata pidin soetama endale kaks lõuendit, ma lihtsalt ei suutnud. Armas oli ka see, et erinevate lõuendite vajel otsustades näitas müüa mulle ka sellist varianti, kus on 5 värvi ja 2 pintslit ka komplektis ning kuhu on kontuuridega sisuliselt kogu töö juba

ette joonistatud. Vihjasin, et see on vist mulle liiga lapsik. Vist jah, ütles proua.

Seejärel läksime isaga Sõnajala sööklasse lõunatama. Sõnajala söökla on muide selline vahva koht, kust on alati saadud suurepärast kodust töömehelikku toitu. Lisaks kõigele on tänu mu isa kohaarmastusele ja minu elavale suhtumisele saanud sööklas toitu müüv habemega härra meie

peaaegu-sõbraks, kes kunagi oma karvatuusti alt naeratust ei pelga näidata kui meie tuleme. Seekord oli see jällenägemise rõõm tõeliselt siiras, sest viimasest korrast kui seal käisin on möödunud hulga aastaid ja mind tunti kohe ära ning tervitati hooga. Ning teati kohe, et minu kandik ja minu selja taga tulev isa kandik lähevad ühele arvele. Magustoidu tegime isaga Gahwa kohvikus keskväljaku lähedal, kus ma pistsin nahka maailma kõige magusama šokolaadikoogi tüki.

Päev 4

Väga lähedal täieliku lõõgastumiseni. Märgid sellele on täiesti ilmselged. Istusime täna jälle pea tund aega, kaks tundi koos grillimisega, terrassil. Tuli ka ema. Tundsin just siis enne ema saabumist, et nüüd on see hetk, kus mitte miski ei dikteeri. Seda tunnet võimendas kindlasti asjaolu, et olen pidevalt täna punast ja ülimagusat veini limpsinud.

Hommik algas täpselt samamoodi nagu üleeile. Kass oli ka kohal. Sõstar mängis end talle sellega kätte, et kukkus kisama kui ma väljas terrassil olin ja ta mu häält kuulis, sama ajal kui pidi ise toas passima. Selle peale hakkas ka katkise sabaga härra oma tuttavliku MAUUUga pihta ja siis nad vaatasid läbi aknaklaasi oma mitu tundi siirast tõtt kuniks härra ära tüdis, et preilit nii raskesti kättesaadavana (RK) hoitakse. Sõstar ei olnud väga murtud, olgem ausad, kui ta ära läks!

Täna otsustasin, et Kärdlasse ei lähegi. Tegin endale hilise ja üsna asjaliku hommikusöögi ning seetõttu ei olnud vajadust ka selle asjaga lõunal tegeleda. Kell 2 käisin üle tee laste maalilaagri näitusel. Võtsin Sõstra ka kaasa. Meie kaks olime hitid ja laste tööd olid ka. Kahjuks mina lubatud Hiiu lehte ei näinud (panin täna isegi püksid jalga! eile käisin saare peal ringi veidi pikema pluusiga, sest mitte miski ei dikteerinud oma pepsi varjata). Selle eest sõin imehead vast ahjust väljatõmmatud kaneelikringlit (maailma suurim pluss oli see, et ei mingeid rosinaid!). Ja sõin lausa kaks tükki! Maalitööd olid muidugi seinast seina, aga seda oli ka vanus nagu hiljem selgus: 10a kuni 16a. Mõni töö oli isegi selline, et võiks seinalegi panna. Mõni oli lihtsalt lapselikult vaba ja seetõttu tore vaadata.

Kell 3 tegime isaga kohustusliku tolmulapiringi, sest peagi pidi praamilt saabuma ema. Ema tõi kooke, mozzarella juustu, värsket oma kurki, tomatit, vaarikaid ja herneid. Siis me grillisime ja nautisime uut etappi Hiiumaal - kolmekesi. Varsti ajasin ma veiniklaasi meie toidule.

Homme peaks viimane lüli, mu õde, ka saabuma. Selle puhuks pidime hävitama ülakorrusel paikneva herilaspesa, mille täna avastasin kui juba jalgupidi seal korrusel meetri kaugusel sellest olin. Nii vähe oli puudu ühest üüratust seiklusest!

Ja õhtu lõpetuseks skoorisin ühe tööga. Otsustasin selle metsviinapuu sinnapaika jätta ning millegi uue ja muretuga alustada. Sellest sai abstraktne töö Sõstrast, mis leiab endale homme uue omaniku. Homne tundub tulevat üldse üsna tegus. Kärdlas näiteks pidavat olema käsitöölaat, mis oli mu põnnipõlve üks lemmikumaid üritusi siin Hiiumaal. Igal suvel lubasin järgmisel aastal ka osaleda. Mingi aeg oli mu siinne hitt näiteks saunamütside (või päikese-) heegeldamine. Homme kindlasti ütlen lapselikult: järgmisel suvel ma tulen ka siia müüma!

Enne kui klaas lendas

Päev 5

Täna oli hoopis teistsugune päev ja ma tunnen, et olen kohe lausa väsinud sellest. Juba hommikki algas teisiti, juba kell 9. Siis tegi ema oa-singisalatit ja hommikusöök oli kohe teisenäolisem. Oli kohe emahõng juures. Lõuna paiku sättisime emaga Kärdlasse käsitöölaadale. Sellel aastal oli midagi kuidagi teisiti. Vist mina. Igatahes möllu oli palju ja rahvast veel rohkem. Sellega seoses tekkiski mul väike ängistus. Aga laadast lähemalt: väga palju oli laadal ehtekunstnikke. Ma ei mõtle päris hõbedast või vasest või klaasist ehtekunstnikke, aga just neid, mis väga populaarseks on viimasel ajal saanud, odavast peaaegu päris väljanägemisega toormaterjalist noori meisterdajaid. Selliseid nagu praegusel ajal igal nurgal kohtab. Väga vähe oli aga selliseid laudasid, mida mina mäletasin. Üllatuseks pakuti laadal ka päris palju riideid. Näiteks linasest ja pitsiga. Sain isegi ühe visiitkaardi, et kui esmaspäeval koontorisse lähen (Kärdlasse), siis nädalaga tehakse mulle vastavalt soovidele kleit valmis küll. Igatahes pääsesin laadalt kahe paari kõrvarõngaga ja otstarbetule ja turistitoodetele (kadaka puust võinuga või savist kruus Kõpu tuletorni pilidiga) tähelepanu ei pööranud.

Otsustasin ka täna ühe uhke plaani käsile võtta, mida olen üsna kaua haudunud. See oli juuste värvimine omade jõududega. Ning kui ma seda ükskord varem mingi odavamapoolse poolpüsivärviga proovisin, siis seekord ostsin selle sama kalli blondi värvi, mis Kadi (minu igakuine klient juuksuri värvitoolil) eelmisel korral, et midagi peale ka jääks. Võtsin isegi julgelt heledama tooni kui soovisin, sest mu juuksed on üsna põikpaised, mis puudutab toonimist. Hanna, kelle just praami pealt ära tõin, tegi selle põhilise töö ja suutis oskuslikult värvipotska mu paksudele juustele ära jagada. 30 minutit peashoidmist (soovitatud 20 asemel) ja pesu. Kuna siin aga fööni pole siis kuivatasin juukseid seni kuni Teelele sünnipäevalilli aasalt korjasin. Nii kolmveerand tunnikest hiljem selgus, et mis pähe ei jää - see pähe ei jää. Seda heledamat tooni näeb vaid siis kui on tõeliselt hea ettekujutus. 140 krooni ja 2 tundi mässamist. Järgmine kord siis tean.

Teelele tegin sünnipäevaks oma mustast linnupojast inspireeritud abstraktse maali, mis sisuliselt andis edasi minu pool päeva magusat tumeroosa veini lürpimise kätt ja pead ning hetke maalimise alast lemmiktooni sinaka-punase segu (ehk selline karm violetne). Lõpuks ma tõmbasin seda aga nii palju üle (abstraktse maali eripära), et värvid kaotasid oma algupära. Aga lõpptulemus sai palju kiita ja põhjustas isegi kergemakoelise sõnavahetuse suunal, kelle seinale see pannakse. Olen oma produktiga seetõttu rahul, sest esimene töö (mäletate need metsviinapuud) ei tahtnud kuidagi õnnestuda.

Peaks mainima, et olukorda, kus me õega praegu - üks saunas ja teine selle kohal "lakas" - omavahel skype'i teel kribame, ei oleks osanud ma küll kunagi oodata.

Õhtusöögi sõin Koppelite gurmeelauas. Menüüs oli punase veini kastmes veiseliha, basiiliku, küüslaugu ja salveiga maitsestatud kartulipuder, omapäraselt hautatud kodused oranžid ja kollased (!) porgandid, küpsetatud suvikõrvits parmesani juustuga, Lõuna-Hiiumaa päritoluga lest ning sellele vastav tzadziki kaste. Suurepärased neiud, kellega õhtu veetsin, olid tõeliselt vaimustuses, sest nemad olid Tiiu Koppeli kodugurmeerestoranis juba mitu päeva einestanud.

Järgmiseks külastasime Anni kodu, kus neiud jätkasid mojito-laadsete jookidega, ning mõne tunni vältel oli meie juttude põhirõhk üleloomulikel jõududel, maavälistel objektidel, hingedel, vaimudel, inglitel, õnnetustel, elumõttel. Lõpuks hakkas Tätte ja Matvere kurvameelne plaat ka mängima ja sel hetkel avastati, et meil on ikkagi pidu ja tuleb nüüd huuled ära värvida ja õue minna. Jah, uskuge või mitte, Teie, kes Te arvate, et Hiiumaal on vaid kadakad, meri, tuul ja suitsulest. Siin on ka ööklubid. Õnneks jäin ma iseendaks: mul oli seljas veidi öösärgi välimusega kleit, millel plekk rinna peal (see tuli siiski ootamatult, olin selle just pesust võtnud, ju siis ei olnud maha tulnud lihtsalt) ja jalas tavalised suvised sandaalid. Neiud, kellega ma sinna läksin, olid viimase peal kaunitarid leekiv punaste huultega ja kontsaga mitte lühemad kui 10 sentimeetrit. Kuna laps kodus ootas ja alkoholi sees polnud, mis oleks selle valju muusika veidi normaalsemaks muutnud, siis tulin ka sealt varsti ära. Kontsad ei olnud ka piisavalt kõrged. Lisaks on Hiiumaa ja ööklubi minu jaoks täiesti erinevatesse äärmustesse kuuluvad asjad, seega päästsin iseenda veel enne kui sai.

Õde koos Värssule tavapärase prossiga

Teele

Päev 6

Vist jõudsin kohale. Tänane päev tähendaski kõike seda, mida see Lõõgastumine tähendama pidi. Laususin lõuna ajal uhkelt oma perele, et mina ei lähe täna kuskile! Sellest sai tõenäoliselt kõikide õnnestumiste põhjustaja. Vajutasin pöidlaga magusat roosat veini ja heitsin murule pikali. Mõne aja pärast tundsingi, et olen lõpuks kohal. Sellele järgnes pooletunnine supluskäik õega unistuste lahes (jõudsin esimest korda 5 saarel oldud päeva jooksul randa, mis on minust koguaeg saja meetri kaugusel olnud.) Missiis, et astusin kaks korda ogaliku kanda ja tee oli kivine ja parm hammustas pool jalga otsast. Selle eest oli vesi puhas, laine mõnus, tempratuur paras, seltskond hea, koht eraldatud ja mis kõige tähtsam - see on meie oma väike Värssu. Nendest nimetatud headest asjadest jäi vaid välja terve see lugu, mida Värssu meie jaoks tähendab, mida ei saagi sõnadesse panna. Rajakene rannani, mis läbib sisuliselt naabri aeda, on täielikult kokku kasvanud. Teed on vaid aimatava kanalina kõrkjate sees aidanud hoida metsloomade käigud toiduotsingul. Sellele viitasid ka suured metssea jäljed, mis olid teesse üsna püsivalt vajutatud. Niiet kohalikule külaperele, kes parasjagu oma suplusi lõpetas, võis tunduda üsna kummaline, et kaks näitsikut täielikust võpsikust korraga rannale jõuavad.

Suplusele järgnes klassikaline lõunasöök ema poolt, sealiha kastmes kartuliga ja magusaks jäätis vaarikatest toormoosiga. Sellest kõigest (vein, veealune kujundujumine ja hea kõhutäis) tekkis sügav uni, mis üsna kenasti õhtuks kosutust tõi. Kui olin maakodu kombel suures vannis liikumatu veega terve mäe nõusid ära pesnud avastasin, et õhtupäike sirab kaunilt ja kadakatipud seisavad täiesti paigal. Need kaks asjaolu eeldasid kohest sulgpallimatši läbiviimist hooviesisel põllal. Ja see omakorda viis uue ujumiseni (2 korda ühel päeval.. Ma ei tea, kas ma eelmisel suvel kokkugi nii palju ujusin..) Seekord oli vesi paigal ja kuskilt kaugusest tulid veel poolikud päikesekiired. Suuremat idülli oli raske paluda. Täna ma jõudsin täiesti kohale!

Tšempion

Võistkond Emad ja tütred

Päev 7

Meil siin kadakate vahel algab iga hommik nagu ilusas roosas unenäos. Vähemalt seni pole ma pidanud vihmast ja halli ilma nägema. Teatud mõttes on see nuhtlus, sest põletamist ootab hunnik kadakaid, mis on surnutena maha raiutud ja töötegijaid on siin ka parajalt. Aga peamiselt on päike ju puhas õnnistus. Ma ei tea, kuidas seda kõige paremini sõnastada, aga Hiiumaal on ideaalne kliima. Peamiselt paistab alati päike, aga meretuul on täpselt nii palju jahe, et päikesekiirgusi neutraliseerida. Samas liiguvad üle pea ka pidevalt väiksemad, suuremad, hõredamad, tihedamad, heledad ja tumedad pilved. Päev läbi võiks lihtsalt pikutada murul ja pilvi vaadata, sest neid on koguaeg! Seega kolm olulist komponenti mõõdukas koguses: päike, pilved ja tuul. Ei ole seda okseleajavat kuuma lõõska, mis Tallinnas ja eriti mu korteris

valitseb (see, et seisad paigal ja nägu higistab, no see on tipp!), ja ei ole vihma, mis meele morniks ajab! Sa võid oma aja veeta toas põhjendusega, et õues on pilved ja tuul, aga võid sama hästi ka olla väljas, sest päike paistab!

Seega igal hommikul väljun ma oma saunamajakesest, võtan kohvi ja istun terrassile. Täna istusin isegi nii kaua, et rinnaesine õhetab. Mõõdukalt. Lugesin oma üüratut raamatut ja aeg lendas. Isa luges mõni aeg mu kõrval samuti raamatut, puhkamise teemal, ja õde nuhises sauna teisel korrusel magada, sest käis öösel päikesetõusu pildistamas. Teadsin seda, sest terrassil vedelesid murused tennised, mida seal õhtul ei olnud. Kui ta kell pool neli varahommikul oli alla kobinud, siis isa vaatas veel telekat ja ema luges elumaja teisel korrusel raamatut, mina olin tunnike tagasi uinunud. Vot see on puhkus - ajataju võib ära kaduda! Igatahes oli päike juba ammu üle kespäeva kui ema ilmus terrassile täies varustuses, huulepulk suul, et on valmis minema. Vaatasin talle päevitustoolilt tobeda suure rohelise nokamütsi alt otsa, et mis toimub. Oma energiaga suutiski ta meid lõpuks jalule seada, et võtta ette üks värskendav reis Hiiumaa teise otsa. Sihiks oli meil peamiselt Kalana kalakohvik, mis on pisikese menüüga idülliline kohvik Kalana sadama kandis. Loomulikult on see koht nii eraldatud ja eksklusiivne, et kohvik on avatud vaid suvel, kui sinna kanti reaalselt inimesi ka jõuab. Klienditeenindus oli loomulikult hiidlaslikult kummaline, seekord isegi suhteliselt negatiivses mõttes; meid teenindas tuima olekuga neiu, kelle mitu päeva pesemata juuksed ja 60 protsendi ulatuses maha koorunud tumeroosa küünelakk olid kuidagi totaalselt kohatud. Kuna kõik muu toimis nagu öeldud

hiidlaslikult kummaliselt (see, et midagi eriti ei ole, millegagi läheb liiga kaua, kohvi unustatakse ära jne) oli see kõik suhteliselt suur möödalask, aga seni kuni sõin oma võileivatorti istudes teenindajale seljaga, seni ei olnud vigagi!

Ootamatult tuli idee sõita Kaleste randa, mille nime olime küll kõik kuulnud, aga mida peale kõiki neid pikki suvesid ei olnud siiski veel külastanud. See oli tõeline üllatus. Rand oli totaalne paradiis omas võtmes. Suur Ristna lähedasele lainele kohane laine, liivapõhi, lõõskav päike koos leige tuulega. Panin kohe randa jõudes ühe hooga vette ja sinna ma mõneks ajaks ka jäin. Sain küll hetkeks peaaegu välja, aga selleks, et oma õde ka sisse meelitada, läksin veel. Peale pisikest pausi kodus ning peale hulga mahasõidetud kilomeetreid, tõmbas õhtule kriipsu peale õe õhtune külgboksi trenn Kärdla õppesõiduplatsil, mille saatel leidsin enda kutsumuse õppesõidu alal! Kes oleks osanud arvata.

Ka Sõstar jõudis täna puhkusega murdepunkti. Peale pikki ja kannatlike päevi ukse taga MAUtades sai säbruline katkise sabaga härra väikese lootusekiire. Eksootiline must linnapreili lubati härraga kohtuma ja nina nuuskima. Härra oskas väga hästi kergemeelse preilnaga ümber käia. Kui Sõstar temast huvitus ja teda nuusutada üritas, siis härra tõstatas käpa (küüned sees) ja neiu taganes. Kuna Sõstar kohtas viimati mõnda teist kassi aasta tagasi kui ta viimane kord oma õdesid ja Kadi kasse nägi, siis oli loomulikult see kahtlaselt sarnase olekuga tegelane talle väga huvitav. Seega üritas ta teda pikalt nuuskida, aga härra ikka viipas käpaga, et sina ära mind

puutu. Siis mõtles Sõstar, et kui selline lähenemine ei õnnestu, siis proovime teist - hakkas vastu oma käppa tõstma. Ka küüned sees. Siis järgnes mõnda aega käppadega vehkimine (umbes nagu kätlemine) kuniks Sõstar tundis, et need tuule käes võbelevad rohulibled, mardikad ja kärbsed ja siristavad linnud on isegi huvitavamad kui see imelik härra. Selle peale kui ta selja keeras ja uue suuna leidis, oli härra ninaga Sõstral pees ja asjast VÄGAGI huvitatud. Siis keeras neiu ümber, et "Nohh, suhtleme siis juba!", mille peale härra jälle eemale istus ja ainult käpaga vibutas kui Sõstar lähenes. Nii toimus see imelik mäng paar korda veel kuniks nende sahmerdamine liiga kadakate vahele jõudis, mille peale ma igaksjuhuks oma eksootilise neiu tuppa ära viisin. Pärast toas ütles mulle, et see härra oli küll üks imelik maapoiss! Aga põnev oli ju ikka, üks suveromanss oligi veel sellest paradiisielust puudu!

Võileivatort Kalanas

Kaleste iDyll

Pildid õelt ja minult

Silmad ja kõrvad

2011-07-18T00:36:00.005+03:00

Ootame kolmandat

(pilt ikka Hannalt)

Seiklemeee

2011-07-17T16:09:00.001+03:00

See, kuidas Hiiumaal puhkan, ilmub tõenäoliselt mõne aja pärast lühijutuna

2011-07-13T21:58:00.002+03:00

My chocolate chip cookies

2011-07-05T21:54:00.008+03:00

Minu armsad Sõstar ja TädiKadi

Viimasel ajal on mind tabanud šokolaadihullus (tavapärase niisama Armastuse asemele). Ja see ei väljendu mitte selles, et tahaksin koguaeg šokolaadi, vaid hoopis nii, et kui aegajalt tekib isu, siis see isu on nii MEELETU, et ühe tüki šoksi eest annaks KÕIK!

Siin mõni aeg tagasi leidsin ühe ideaalse šokolaadikoogi retsepti, a la kolmes kihis: keeksiline osa, kreem ja glasuur, kõik põhinevad šokolaadil. Aga ma ei saa aru, KUST ma selle sain, olen kõik oma viimase aja kokandusallikad üle lapanud! Seega avastasin oma viimase aja lemmikkokandusblogist ühe uue mõnusa retsepti, mis peaks ohjeldama mu kakaovajadust - ja seda terve õhtu või isegi mitme päeva jooksul.

Chocolate cookies - all choco! Kuna aga eelarve vägagi piiras, siis tegin mõningaid mööndusi. Sooda asemel kasutasin kodus olevat küpsetuspulbrit, pruuni suhkru asemel ikka tavalist jms. Aga üldpilt säilis ja õnneks avastasin kodus, et olin soetanud kõik eestimaised toorained (seoses minu viimase aja eelistustega oli see üks positiivne asi, sest teadupärast on läti kuni poola kaup Eestis paljuski odavam, aga ka hulga ebakvaliteetsem ja ebaökonoomsem!)

Heres how I made them:

Kasutasin ära:

125g võid

100g suhkurt (pool peaks sellest olema helepruun)

50g tumedat šokolaadi ja 100g valget (retseptijärgi on 125g tumedat)

150g jahu

30g suhkrustamata kakaopulbrit

1tl soodat ja 1tl soola ja 1 tl vaniljesuhkurt

1 külm muna

suvaline hulk kas šokolaadinööpe või tükeldatud šoksi, vastavalt soovile (nagu näha oli mul valge Kalevi šoks tükeldatud kujul)

Töö ja vaev oli ka väga lihtne. Sulatasin šokolaadi veevannis, samal ajal vahustasin või ja suhkru, lisasin sulanud šoksi segule ning lõpuks lisasin ka ühe muna. Koguaeg vahustades. Siis segasin omavahel kuivained ja lisasin need muudkui segades vedelatele koostisosadele juurde. Sain mõnusa kleepuva massi, millele viimasena lisasin šokolaaditükikesed. Siis mätsisin need ca 4cm diameetriga pallikesteks ja nii asetasin nad ahjuplaadile, ise vajusid lamedaks. Küpsetasin 170 kraadiga 17-19 min.

Ja kui minu sirgusin suuremaks, läks helingi rinna sees kangemaks.

2011-07-01T19:04:00.003+03:00

Teen täna-homme väikest jõuproovi. Tänane tööpäev peaks tulema keskmiselt 14tunnine (kui jõuan kella üheks üldse valmis). Homme aga juba kella 8ks hommikusööki tegema. Siis tuleb umbes 10-12tunnine tööpäev otsa. Ennetavalt olen täna tarbinud ohtralt kofeiini ja veidi suhkurt. Kahjuks ei ole midagi muud tahtnudki kuna temperatuur hoiab söögiisu eemal.

Selle eest on aga üsna loetud päevad jäänud tööd restoranis. Jälle üks uus igavesti uhke kogemus juures ja sammuke rahutust leevendatud. Edasised plaanid pole väga kindlalt veel talda kinnitanud, aga lähitulevik peaks tooma Hiiumaad koos raamatute ja maalitarvetega (väike maalilaager iseendale), uusi kohustusi täitsa uuel alal (võtan üle Mustamäe kodu üürnike pidamise) ning kui lehed hakkavad värvuma siis aastane come back Tartusse.

Viimane loetud kirjandus: Maria Kupinskaja "Minu Alaska" - midagi täpselt mulle!

Greenery

2011-06-30T15:14:00.004+03:00

Olen õnneks ("õnneks" on subjektiivne. Sama hästi võib olla ka "kahjuks") maha rahunenud selle kliima soojenemise osas, eeldatavasti seetõttu, et raamat sai juba teatud nädalapäevad tagasi läbi. Sellest hoolimata jäi mul kripeldama 2 osa: kütuse kulutamine (peamine pilt mu vaimusilmas on mu enda sõprade-tuttavate harjumus gaasipedaaliga uhkeldamine Eesti hädistel maanteedel) ja teiseks mürkained, millega tänapäevase inimkonna organism on juba ära harjunud! Mina näiteks ei tea ühtegi sõltuvusevaba inimest. Sõltuvus on ka auto ja sõltuvus on ka E-ained. See on meie alateadvuslik sõltuvus, mille tarbimist enamik inimesi oma elu ajal üldse ei teadvustagi. Vähemalt nii tundub. Kui me läheksime kõik paugu pealt mahetoodangule üle, siis tõenäoliselt vajuks me kõik kohe kaameks, sest organism tahab pa*ka. Loodan neist kahest puntkist nüüd VEIDIGI lähtuda. Olgugi, et 97% ajast ma - nagu öeldud - ei teadvustagi, et ühe oma sõltuvusega tegelen. Näiteks istun rõõmsalt auto taha istmele kui keegi on lubanud mu ära visata. Või vitsutan poest saadud """"head ja paremat"""" ! Aga 3% on ka etem kui mitte midagi!

Täiesti õudne kui õudne see kõik on!

2011-06-26T15:22:00.004+03:00

Olen viimase nädala elanud täielikus surma paanikas. Mind on tabanud roheline mõtlemine ja see on nii õudne! Ignorance really is bliss!

Lisaks sellele, et ma näen vaimusilmas uppuvaid jääkarusid, sest nad ei jõua ühelegi jääpinnale välja peale sadu ja sadu kilomeetreid ujumist; lisaks viimase kümne-viieteist aasta jooksul üha soojenenud ilmastiku temperatuuri tõttu malaaria ja teiste hirmsate haiguste levikut üle kogu maailma, ka siia, kus on alati nii "turvaline" tundunud; lisaks sellele kõigele tegin ma hirmuäratava testi iseeneda jalajäljest, MIS OLI KOHUTAV!

Ja mõelda vaid, et ma olen kõigest TAVALINE kõige harilikum inimene!

Kordades ökonoomsem oma keskküttega korteri ja "ökonoomse" volvoga igapäeva elus kui keskmine ameeriklane! Sest ma kuivatan oma pesu nööri peal väljas mitte kuivatis ja panen kraanivee kinni samal ajal kui hambaid pesen!

Madis on loomulikult sada kuuskümmend korda juba peopesaga vastu otsaesist laksatanud, sest ma olevat tema meelest lolliks juba ära läinud. See pidi iga sellise saatus olema, kes vähegi neist asjust hoolib... Ma ei tea, mida ära teha, aga ma pean midagi muutma!

BOO-HOO!

2011-06-22T12:46:00.006+03:00

Ma olen täiesti nördinud!

Tahtsime M-ga hullult osa võtta sellest Puhka Eestis konkursist, kus terve juulikuu vältel igal nädalavahetusel viiakse konkureerivad paarid erinevatesse Eesti turisminduse sihtkohtadesse ja sellest peab tegema Facebook'i põhjal erinevaid tutvustavaid videosid ning seda ka tekstis kajastama. Vastavalt inimeste meeldimistele saab jätkata järgneval nädalavahetusel kuni kuu lõpuni.

Mina ja M ja kindlasti paljud veel teavad kui vinks-vonks me selles oleksime, aga paraku ei õnnestunud mul ilmselt nii EKSTREEMSELT endast ja Madisest kirjutada, et me väljavalituteks osutuksime. Olin isegi nii nördinud, et pidin sinna kirja kirjutama ja uurima, millise hindamissüsteemi järgi paarilised valiti. Selgus, et oli saabunud 40-e paarilise ankeet, hindamine toimus analoogselt Eurovisiooni hindamissüsteemi järgi ja meie olime saanud NÄRUSED 3 PUNKTI! Suutsin selle olukorraga leppida, et kindlasti on meist ka hulga "kreisimaid" inimesi olemas, seni kuni ma nägin neid proovivideosid (http://www.facebook.com/video/?id=10150091754905237 - you must see!!), mida 10 väljavalitud paari pidid tegema.

HALLELUUJA!

Huvitav,

2011-06-21T17:01:00.001+03:00

kas Jared Leto ise teab kui ilus ta on?

Igatahes palju õnne kõigile, kes oma elus nii võimekad on, et tema kontsertile saavad..

Eesti Himaalaja ja metsmaasikad

2011-06-19T17:07:00.010+03:00

Mul oli vanaemade nädal. Teisena ehk eile oli Vasalemma vanaema päev. Kui Aegviidu vanaema juures on alati olnud omane mändide raksumine, alevis tuntav asfalti lõhn, vanaema tihe ilutaimede aed, kuhu kuuluvad sõnajalad peale vihma oma märgade tippudega vastu kintse tilgutavad, siis Vasalemmas oleks kõik justkui vastupidi, kuigi tegelikult neid võrdlusi ei saa üldse vastandlikeks võrdlusteks pidada. Vasalemmas on hoopis tihedad, tihedad segametsad, mis kohisevad tuules ja üleüldine vaikus. Nii liikumises kui häältes.

Kui olime Madisega, vanaema ja Hannesega veidi hommikusööki söönud, siis tahtsime M-ga tiirule minna. Minu algne plaan oli ette võtta klassikaline külavahe jalutuskäik, vahepeatusega karjääri ääres, Madise pani aga hoopis teisele poole tõmbama kauguses paistvad punased tuletõrje autod. Seega läksime plaanitule hoopis teises suunas. Ei olnud seal mingit suurt tulekahju, aga ülimalt tore, et need värvilised veokid M-e tähelepanu köitsid, sest järgmisena nägime taamal hoopis uut sihti.

Vasalemma tuhamägi

Teades M-i ja tundes mind, siis me pidime loomulikult vaatama minema, kas prosed suunatakse meile ja ruuporitest kisatakse, et eemalduge kruusaväljadelt. Kuna ühtegi snaiperikuuli ei tulnud, siis pidime loomulikult mäkke turnima!

Selgus, et seal üleval on võrratu ja ma imestasin, kuidas ma varem sinna sattunud polnud! Nagu oleksid teab mis Himaalajal.

Uuristus mäeharjal

Ah, ja tagasiteel mööda vaevu kasutatavat raudteed, leidsin ilusaid ja magusaid metsmaasikaid! Ma pole just nii kindel, et see oli nii tore uudis kui minu kiljatus seda välja laskis paista, aga kahtlemata üks igavesti tore punkt matkale!

Ja siin üks vahva pilt varasematest käikudest. NO99 põhukas.

Kallid blogikaaslased

2011-06-17T16:34:00.001+03:00

Tahaks ka Teie suvetegemistest lugeda :)

Organiseeritud ja organiseerimata nädalavahetused

2011-06-12T23:23:00.003+03:00

Facebook, mida mul isiklikult pole, tegi ära suure töö ja otsis mulle toreda reisiseltskonna, kes mind majanduslikult ja seltskondlikult aitasid Pärnusse jõuda. Kell 1 lõunal, suunasin ma oma valge kõhu Pärnu rannas taeva poole kui kena vunts oli kolme eurose rannatooli kohale vedanud. Tunnikese hiljem võttis võimust äikese tuul (püüdsin veel kangelaslikult kinni mööda randa mitmekümneid meetreid üksi, aga väga jõuliselt lendleva päikesevarju, mille omaniku 10 km/h kiirus ei küündinud pooltki varju tempo lähedale) ning siis pakkisid neiud oma kodinad kokku, sest mis rand see niimoodi on. Seraljuures oli osaliselt seltskonnal veel siiski soov rannas olla, sest ilm oli ometigi kuum. Meie erimeelsused ei tekitanud sugugi probleemi, kuna seitsme neiu kohta oli meil üks auto, kus ainult Eva koht rooli taga oli kindlustatud. Nii me siis seiklesime kilomeetri kaupa poest poodi, kord ühed jala järele, siis teised...

Nagu Murphy ikka ette näeb, siis koduplatsile naastest kriiskas päike ning küpsetas meie õlgu. Seejärel kulges päris mitu väga mõnusat tundi murul koos muusika, külma veinikoksi ning tantsutralliga. Seejärel saabus ootamatu härras-seltskond meie AINULT-NAISED-peole, mispeale küll peomeeleolu sai uue mõtte, aga tantsutrall võis sellest hoolimata jätkuda. Soomlastest naabritelt sai äritud viie euroga kaks sülemitäit puid, mille abil sai ära küpsetatud igavene hunnik liha - need on ju naised, kes ostavad hunniku liha, aga neil puudub süsi või puit või süütevedelik või paber...

Kahju, et ma oma hommikust olukorda kuidagi salvestada ei taibanud. Nimelt tegin ma silmad lahti ideega, et peaksin hakkama varakult Tallinna poole tagasi liikuma. Aga Murphy usalduslikul toel jällegi olin oma auto hoovi esimesena sisse ajanud ning selle järel oli hiljem saabunud veel kolm autot!! Arutlesin siis kõva häälega üle külalistemaja, et huvitav, kas ma peaksin need autoomanikud nüüd üles otsima ja peksma või usaldatakse mulle võtmeid, aga kuna mina olin ainsana maganud normaalse peatäie teiste inimeste kahe-kolme tunni asemel, siis tundus mulle, et olen selleks täiesti volitatud isik. Sellele järgnes umbes kolmveerand-tunnine protseduur alustades võtmete otsimisega võõraste ja veel purjus inimeste kottidest (loomulikult kooskõlas omanikega) ning lõpetades autode üks haaval välja ajamisega kitsale tänavale, oma auto eraldamisega ning teiste autode tagasi sõidutamisega.

Victory oli minu ning juba kella 12ks sisenesin ma tagasi pealinna, et teha korraliku hilinemisega noormees Tristani sünnipäevale üllatusvisiit. Viisakas tunnike Juku keskuses pizza söömist ning torude sees turnimist ning seejärel tundus, et nädalavahetus võikski otsad kokku tõmmata.

Aga olge nüüd -

selgus, et soovijad võiksid minna kaasa sünnipäevalapse isaga Pirita lahele ulpima. Nii viiski kapten Lauri meid paaritunnisele päikeselisele sõidule liivaranna lähistele. Peab olema lihtsalt õigel ajal õiges kohas.

Meie olime :)

Sangria makin'

2011-06-09T00:35:00.005+03:00

Tegin ükspäev Gustos 5,5 liitrit Sangriat. Sai päris hää. Mis ma sinna panin, te küsite?

Retsept on kuskil ühe ja veerandi kannu kohta.

1 laimi, 1 sidrunit, 1 apelsini. Ilusad kettad. Koonerdada nendega ei tohiks, panin isegi rohkem.

125 ml brändit

125 ml triple sec'i

pudel punast veini (750ml)

1 sidruni ja 1 apelsini mahl

65g suhkurt

OOTA. Veel ei ole valmis. Vaata parem illustreerivaid pilte.

Kui tsitruselised kettad on anumas alkoholi sees, siis tuleks otsida mõni klaaspudel (või pudrunui mu pärast) ja tampida rahulikult viljadest mahla. Siis tuleks panna külma, paari tunni kuni ühe öö pärast tuleb lisada pool liitrit mullivett ja siis ka ohtra jääga serveerida.

Sangrial on üks tore võlu nagu seda ka tollel õhtul sai kogetud. Peale teatud hulga kannutäisid ei saa enam keegi aru, mis alkohol seal sees on, niiet kõik suvalised jäänused võib sinna ära panna. Peaasi, et viljakettad sillerdavad ja jook oleks punane. :)

Üks suur hängimise päev

2011-06-01T21:46:00.003+03:00

Igavesti vahva on ikka kesknädalat niiviisi hängida. Eile panime Gustost alles kuskil 2 ajal plagama, et jätkata ööpoolikut terrassilokaalis Varblane. Mina kui täiesti aegunud teadmistega Tallinna noor... No ühesõnaga ma ei hakka siin uuesti halama kui vaimustuses ma sellest olin. Unenäona tunduva külastuse käigus säras vabaduse rist igatahes gigantkuuna otse seal samas! Oma töö tegid muidugi need õunakamikazed, mida lauale oli mustmiljon tellitud. Lõpu tegime Gretsiga Tacos, kuhu kõigi eelnevate halbade kogemuste kiuste maha istusin ning seekord õnneks oma toiduga ikkagi skoorisin - see ei olnudki halb!

Kogu see 13-tunnisele tööpäevale järgnenud melu viis täna hommikul väga unisesse seisu, aga õnneks korjas Grets meid Tomiga peale ja me sõitsime Väänasse, kus G vanaema tegi meile keedukartulit hakklihakastmega - toit, millest olen nii pikalt pääsu otsinud, et see lausa igatsusväärselt hästi maitses. Väike DLight, jahutav rannatuul ja palju jauramist ning sai mööda veeretatud üks hängimise päev. Hiljem väike kiire grill vanematega ning õhtul veel Eva ja G-ga pisivisiit Stromkale. Pole viga.

Kuna homme algab igavene esmaspäev (see tähendab seda, et olen Gustos nüüd ainukene teenindaja, mis tähendab seda, et ilma minuta ei saa ühelgi päeval - st et ma pakun tööd, kes otsib?), siis jääb see kena nädala selgroogki ennast mõnusalt meenutama...

Google translatoriga saab ka lauseid kuulata!

2011-05-29T23:12:00.003+03:00

Žö mapell Sandraa. Že suus an Estoniaa, i väntrua aan. Žabita Tallinn, le kapital estonienn, il ee. Lestonii sitjuee an Juroo(b) dju noord.

Amigurumi ehk minu väike hobi saja hulgast

2011-05-23T19:53:00.004+03:00

Amigurumi on maailmas üsna kiirelt leviv Jaapani käsitööliik. Sõna tähendab täistopitud mänguasja. Töödel pole muud eesmärki kui olla lihtsalt nunnud ja peale vaadates tekitada mõnusat emotsiooni. Kahjuks ei leia ma hetkel selle vahva ja armsa inimese blogi, kelle kaudu ma amigurumini jõudsin, aga tema oli viidanud igatahes sellistele töökatele näppudele, kes seda kohe juba väga kogenult teevad.

Ca kuu aega tagasi tellis õde 3 raamatut erinevatest amigurumi õpetusstiilidest ning kujukestest. Üks neist siin.

Valmis lilla mõmmi. Ei viitsinud käsitööpoodi silmi või nööpe otsima minna ning lahendasin olukorra veidi primitiivsemalt kui oleksin võinud.

Siis tegin lamba, katsetades tema peal veidi teistsugust kude, aga see ei tulnud nii ilus kui mõmmil. Lambal endal polegi häda, kuid kahjuks ta ei näe - ma ei viitsinud ikka poodi minna nööpe ostma...

Siis proovisin ööjobu heegeledada, aga jõehobu nina õpetus oli minu jaoks liiga keeruline.. Tegin ta ümber uueks mõmmiks.

Jänku.

Seltskond telekal.

Terevisioon etv, vaprad ja ilusad tv3, dr oz kanal11, aiasaade...

2011-05-17T11:13:00.005+03:00

Külmkapp on kraami täis, sealjuures kõikide asjade säilivusaeg veel kehtib, ülihea;

Kass sõi (varastas?) eile õhtul 20cm lõnga ära. Eelmisel nädalal ta varastas mult sukanõela ära. Huvitav kas ta plaanib käsitööga tegelema hakata...?;

Üle kuu aja rünnanud kassialleergia hakkab taanduma;

Aiasaates näidati üliarmsat muruniidukrobotit, kes sõitis vastu kiike, tagurdas ja siis ümber keeras :));

Hommik algas kui poolunes Madiselt küsisin: "Mis päev täna on, ega ma tööle ei pea minema?" (Y)

Rainy days

2011-05-14T14:05:00.003+03:00

Üks mõnus lõik, mis justkui oleks minu elu kohta; mis oli siis kui eelmises töökohas töötasin ja osati ka veel nüüd:
"Ma uskusin, et mu mõtted on puhtad. Mu eesmärgid olid segased, aga ma oletasin, et löön maailmas läbi. Püüdsin olla kena ja meeldiv. Ma ei arva, et see on halb, aga mulle jäi iga päev selline tunne, nagu ma poleks eriti edukas... mina olemises. "

Raamat on Douglas Couplandi "Tüdruksõber koomas" (jaa Hanna, ma pätsasin selle Su riiulilt kui Su poole vahepeal sisse murdsin kui olid kuskil Kesk-Euroopat!)

Minu linnupojal on ka täna sünnipäev - 1 aasta!

2011-05-05T12:57:00.000+03:00

Aah, vana hea klassikaline Mustamäe polikliinik

2011-05-04T14:55:00.005+03:00

Mõned kohad/paigad inimese elus on sellised, kuhu nad kuidagi satuvad etapiti, et mõnikord ei satu mitu aastat ja siis teinekord tunned, et oled viimasel ajal sinna väga palju sattunud. Mustamäe polikliinikuga on alati nii, et asjad aetakse ära keskeltläbi nelja visiidi järel. Ühe korraga ei saa seal kunagi asjadega ühele poole.

Mul tekkis pool tundi tagasi seal olles umbes sada erinevat asja, millest oleks tahtnud siin kirjutada. Kõik olid irooniliste lausetena juba peas kirjutatud ka, aga nüüd ei ole enam midagi meeles.

Aga ma alustan algusest. Ei algusest ikkagi ka mitte, sest mu tervisetõendi saaga algas juba mitu nädalat tagasi, aga siis ma jätsin selle mõneks ajaks sinna paika kui olin testid ära teinud. Eile siis, oma sünnipäeval, läksin sellele lõpuks siiski järele, sest tööl pidi juba paanika olema. Leidsin selle aja oma olulisest päevast ning läksin sinna umbes poolteist tundi korraliku varuga enne esimese vahetuse tööpäeva lõppu (paaritutel kuupävadel on minu perearst ning tema õde hommikupoole). Olgu öeldud, et perearstiga selle protseduuri käigus ei puutunud ma üldse kokku, kuigi kõikidel paberitel on kirjas just tema nimi ja templid. Paar nädalat tagasi kui testidele läksin pöördusin targalt kohe õe poole, sest tema ukse taga pole kunagi järjekorda. Tookord andis ta mulle kaks vajalikku saatekirja, mille ma ka õigete inimesteni toimetasin, et saaksin teste teha. Eile siis pöördusin taaskord õe kabinetti umbes nii, et noh ma nüüd tulin oma tõendile järele. Venelannast üsnagi tore õde palus mu käest pabereid. Ma küsisin, et mis paberid? Tema mulle, et tal on ikka tulemusi vaja, et tõendit väljastada. Ma küsisin, et kas ma pidin ise paberid tooma selle kohta, et keegi ju ei andnud mulle mingeid pabereid. Tema vastu, aga kuidas ta siis väljastab? Ma ütlesin, et aga äkki ma lähen küsin nendest ruumidest, kus teste käisin tegemas, et nad mulle tulemustepaberid annaksid. Siis küsib õde - kus te käisite tegemas? Siin või? Mina vastu, et siin jah, teie tegite mulle saatelehed. Siis kadus ära natukeseks ja tuli tagasi koos paberitega ja ütles nii: jah tulemused on siin, aga kahjuks täna enam ei ole aega mul sellega tegeleda, mul on tööd väga palju ja ma pean tund aega varem täna ära minema. Nooojah. Sest see 5 sõna trükkimine võtabki ju palju aega ning LISAKS on minul ka igapäev aega polikliiniku vahet käia juuu!?

Asja tegi eriti kibedaks veel tõsiasi, et polikliiniku kõrval olev pangaautomaat ei töötanud, seega sõitsin veel enne visiiti Mustamäel ringi, et mõnda automaati leida, et tõendi eest maksta...

Imelik maailm see polikliinik. Perearstikeskuses valgetes kitlites naised (ja mitte KUNAGI mehed!!) kihutavad koridore mööda, lukustades muide iga viimsegi ukse enda tagant ühe võtmega sajasest kimbust, ja kogu selle asjalikkuse juures tundub, et nad käivad lihtsalt üksteise kabinettides kohvi joomas :D (Väike nali arstide pihta, ärge võtke südamesse)

Aah ja veel üks klassikaline Mustamäe polikliiniku käitumine: selleks, et täna tõend kätte saada, pidin ma käima peale õe visiiti registratuuris selle eest tasumas. Registratuuri uks oli aga lukus ja kõrvale oli pandud vägagi selgitav silt: "TULEN"!

(Sportlik) Teekond kodulinnas

2011-04-28T16:50:00.005+03:00

Tallinn on üks igavesti kift koht, aga et seda näha ei piisa sellest kui igapäevaselt seal ringi sõidad. Ja ma ei pea silmas mitte ainult autoroolis olevaid inimesi, vaid ka neid, kes bussidega sõidavad. Sest tegelikult Näeb päriselt asju ainult jalutades.

Tegin eile hommikul midagi ennastületavat ja käisin jooksmas. Kui inimene, kes pole väga kaua aega end nimetanud nii, et seda saakspordiks nimetada, siis võib ka paar kükki lihased hiljem valutama panna. Noh, eilseks õhtuks olin igatahes veidi kägaras (imelikul kombel valutasid justkui puusakondid). Sealt arenes idee, et ei saa ju lasta ära känguda ning peab peale liigutama. Juba järgmisel hommikul jooksmist korrata tundus mulle veidi over-entusiastlik, mistõttu otsustasin jalutada. Tööle. See tähendab Mustamäelt Balti jaama. Ja ma sain hakkama! Tund aega reibast tempot ning olin õigeks ajaks kohal. Küll veidi punane ja sült, aga kohal. Ja jalgadest oli peaaegu ära kadunud ka tuim lihasvalu.

Mustamägi on loomulikult une pealtki selge, seal ei olnud mul midagi avastada. Alates hipodroomist oli juba veidi põnevam. Nii palju asju on, mida olen terve oma elu vaadanud, aga mitte kunagi Näinud. Näiteks päästedepoo nelja garaažiuksega Sõle Mäkoili (McDonalds ja Statoil) vastas. Selgus, et seal on Lilleküla keskkomando vms. Sajad keldribaarid ja -juuksurid. Nii põnev. Paldiski maantee algusest keerasin vasakule Telliskivisse. Noo see on ju paraad omaette. Täielik mööblipakkujate turg on see Telliskivi tänav. Täiesti omase õhkkonnaga. Midagi juba sellist Kalamaja ja Kopli taolist, kuid mitte päris. Aga kõige toredam oli muidugi see Kopli tänava osa, mis paralleelselt trammiteega Balta poole jookseb. Oleks mul ainult kaamera kaasas olnud. Ühel pisikesel puidust teeäärsel majal on 5 erinevat sissepääsu, kolmel on trepp ning lisaks on igal uksel vähemalt kaks teenusepakkuja silti - kohvikud, baarid, alkoholipoed, saunad ja peoruumid, elektroonika tarvikud jnejne. Kopli tänav oleks justkui sätitud nii, et üks inimene saaks kõik soovid siin täidetud ja siin ära elatud.

Ja selle Nägemise võime ma muide omandasin ülikoolis! :)

Nii tulid pühad meile :)

2011-04-26T21:46:00.001+03:00

Selle imeilusa loo esitab Kiigelaulu6ik.

Mehed ja toit - pommu mozzarella ja tomatikastmega

2011-04-21T15:25:00.008+03:00

Või sama hästi ka: Naised ja toit...

Otsustasin täna hetke ajel, et prooviksin nüüd mõne aja möödudes Tim'i pommu (ehk baklažaani) ja juustu "tornikesi". Et kuidas meeles on ja üleüldse, kas tavainimesel on ka võimalik hakkama saada. Ja ehk ka võib-olla veidi lihtsamalt/odavamalt.

Hakkisin pool sibulat ja kaks pisikest küüslauguküünt.

Viilutasin mozzarella ja sinihallitusjuustu.

Praadisin sibula ja küüslaugu läbi ning lisasin u 300g purustatud tomateid ning hautasin. Siis lisasin hunniku purustatud basiilikut, pipart ja soola.

Tagapool on näha pommuviile, mis on hästi kergel tulel oliiviõli sees pehmenemas.

Viimaks ladusin kihid: pommu, tomatikaste, mozzarella, pommu, tomatikaste, sinihallitus, pommu, tomatikaste, mozzarella, sinihallitus ja riivitud tavaline juust. Ning panin päris natukeseks ahju (ca 10min).

Lõpptulemus nägi välja selline. Asetasin selle Madisele ette, kes väga kahtlustavalt võttis kaks ampsu ja minu eelneval loaandmisel jättis ülejäänu järele. Üritasin küll rõhutada ohtra juustu ja tomati olemasolu, aga tema psühholoogiline tõrge seoses baklažaaniga tegi oma töö ning ta ei suutnud seda süüa. Olenemata sellest, et maitsel polnud viga (sest ega pommul polegi erilist maitset, oli vaid maitsestatud tomatikaste ning palju juustu). Mina vitsutasin kohe poolteist tornikest kinni ja jäin oma katsetusega rahule!

Päike ja kõik see värk

2011-04-21T09:23:00.006+03:00

Saan nüüd kodus nautida sellist toredat hetke päevast nagu hommik. Tööpäevadel pean kodust lahkuma alles 11 ajal, vabadel päevadel siis obviously ei peagi ja nii saan oma elutoas lösutada ja klassikalisi hommikusi sarju vaadata (nagu Kõik kordub foxi pealt ja Meie salajane elu Kanal 11st). Miinuseks on aga see, et ma pole raatsinud siia kardinaid panna (olen otsustanud seda nüüd esimese asjana teha kui lotovõit tuleb), mistähendab, et esimene tunnike möödub poolselge ekraanipildiga. Nii arvutis kui teleris. Üsna tüütu.

Üks tegelane hoopiski tunneb suurt mõnu sellest soojast päikesest. Täna hommikul võttis mind elutuppa astudes vastu täielikus uimas peesitav kass. Tähelepanu: tegemist oli esimese olukorraga tema üheaastase elu jooksul, mil ta poseeris ja oli valmis pildistamiseks. Sest ka valgus langes mu mustale Sõstrale otse peale. Tsikil on meeegaamõnna... :)

Kui ma pildistama hakkasin, hakkas ta hoopis kekutama.

Ja siin tatarataa: kassi naeratus! (Klikkige suuremaks ka)

Trollid ja kollid

2011-04-19T13:22:00.002+03:00

Uskumatu...

Seoses oma uue töökohaga olen otsustanud hakata taaskord üle mitme aasta püsivalt ühistransporti kasutama. Noh peamiselt ikka selleks, et kütuseraha jääks puhkepäevadeks...

Aga noh. Lust see alati pole. Noh olgu on tore kui saad uue trolli peale. Aga võtab ikka mõtlema küll, et mida neil inimestel on endaga rääkida? Istusin täna tööle sõites viimases pingireas ja minust vasakul istus kahe tooli jao suurune mees, kes seletas terve tee ning teiselpool minu kõrval istus vanaproua, kes samuti jagas meiega igasugust infot. Mis see täpselt oli, ma õnneks ei tea, sest peitsin end kõrvaklappidesse ja hoidsin igaksjuhuks päikseprillid ka ees...

Elu restos

2011-04-16T20:25:00.002+03:00

Tere kallid kaaslased!

Viimase nädala ajaga on minu elu täiesti pahupidi pöördunud! Nimelt sellepoolest, et mul on nüüd kaks kodu, restoranis Gusto veedan muidugi suurema aja kui oma nunnust Mustamäe korteris. Siin on nii teistmoodi elu ja kogukond! Teistmoodi kogu minu varasemast elust. Aga tundub, et sobin siia keskkonda kenasti. Olen Gustos nädalakese (st täna läheb kuues päev jutti) ja mulle tundub juba nagu ma oleks neid inimesi terve igaviku näinud. Iga päev nendega 12h koos olla - see tekitab sellise tunde lihtsalt!

Gusto on selline mõnus koht, mis päeval on hele ja avar, õhtul hubane ja veidi hämaram. Siin on suurepärane toiduvalik ja rõõmsad ning avatud inimesed. Siinne pommu mozzarellaga on üle prahi ja veinivalik on ka super! Niiet tulge sõbrad - see koht on loodud selleks, et head toitu ning jooki saaks mõistliku hinnaga :)

Tulge (eile) meile

2011-04-12T19:00:00.001+03:00

Restoran-kohvik Gusto ootab Teid Kopli 2C (s.o. Põhja puiesteel) ja mina võtan Teid siin vastu!

Uskumatu

2011-04-08T18:25:00.002+03:00

Mul oli täna viimane tööpäev Meediagrupis. Täitsa jube kui uskumatu see on. Ma ju ei tunne end nii. Istusin seal mingi 40 min üle aja, tonttühjas majas ja ajasin veel viimaseid asju. Ja kindlasti sada probleemi on veel lahendamata. Pea on paks nagu põhja kõrbenud puder ning süda veidi valutab. Midagi jäi tegemata, kellelegi jäi teatamata... Pean vist südamerahustuseks järgmisel nädalal kontorist läbi käima.

Ja kahju oli ka ikka veidi. Teistel vist oli ka ikka. Boss ja raamatupidaja avaldasid sellist suhteliselt vaoshoitud kahjutunnet, selle eest Marika (kaas-sekretär teisest firmast samast majast) käis mind viimane nädal aega iga päev kontoris vaatamas ning tõi mulle imenunnu potilille ja ka Heiko (laojuht) pahandas minuga, et niimoodi teen. Inimesed olid ju ikkagi toredad ja mõnusad. Ei olnud ühtegi sellist pealiskaudset või susijat-pusijat tegelast, kes kannatuse proovile paneks.

Aga kui ma lõpuks sellest kripeldusest lahti saan, et midagi jäi tegemata, midagi on kuskil valesti, mis on mind iga jumala päev viimased 8 ja pool kuud saatnud, mil seal töötanud olen, siis ei kahetse ma, et sealt ära tulin. Ja lõppude lõpuks mulle jääb teadmine, kuivõrd ma olen arenenud selle ajaga. Telefoni konstantne helin, iga teine kiri inglise keeles hoides samal ajal kaalul tuhandeid eurosid, olemine adekvaatne iga saja erineva ülemuse antud ülesande juures ja tegema neid eelnevaid asju kõiki korraga. Ja kõige selle juures sain ma teada kui mitte mina see kõik on :) Seega üks huvitav ja pingeline eluetapp jälle selja taga!

Oo kaunis kaunis kevad (üks kohustuslik blogi kevadehala)

2011-04-04T17:31:00.004+03:00

Seoses selle nähtusega, mida enamik maailma tunneb kevadena, aga meie sitahunnikute ilmumise aastaajana, kui lumi ei sula mitte maaliliste ojakestega metsavahel ning linnukeste laulu saatel, vaid mustade hunnikutega, mis toovad maa peal esile tohutud-tohutud porised mättad (neid mättaid tunti kunagi sõnaga "muru"), on meie maja ees ilmnenud täiesti ootamatu ja 50% vähemmahutav parkimisskeem. Nimelt kolisime siia suurlume ajal detsembri alguses. Nüüd selgub, et kogu see parkimisala, mis tundus juba siis jube väike, oli inimeste algatatud parkimisala lumeväljale. Nüüd on ilmenud sellised asjad nagu teeääred ja need "murualged" ehk mudaaugud, kuhu peale ilmselgelt ei pargita... Mõni inimene ei pargi seetõttu nendele kohtadele lootusega, et sinna tekib kunagi jälle muru, enamik aga sellepärast, et autost ei oleks võimalik siis väljuda ilma, et jalad põlvini porised poleks.

We love us some spending

2011-04-03T22:54:00.001+03:00

Juhuslikult on saanud sellest nädalavahetusest laristamise nädalavahetus. Ja just selle ideega, et millal siis veel kui mitte nüüd kui pangakonto on veel soe :)

Kulutatud sai kodu peale, riiete osas, lubasin endale ka isegi ühe klubi otsa. Ja isegi ei kahetse kah praegu. No millal siis veel kui mitte nüüüüüd :) Ja siis veel natuke niisama head elu.

Meisterkokk

2011-03-30T21:10:00.002+03:00

Jee, nii tore! Kogu aeg räägiti sellest David Milleri enesekindlusest. Minu meelest oli Whitney koguaeg palju enesekindlama hoiakuga kui David Miller sellisena üritas end näidata. Igatahes tubli tüdruk ning tea, et sul on üks väga suur kadestaja :)